Bussisõit Tallinna

Nädalavahetusel käisime kolmekesi Tallinnas, seda korda bussiga!

Mäletan kui aastaid 20 tagasi pikem bussisõit ette võeti, siis pidi ema alati mõned kilekotid kaasa varuma. Poiss ei kannatanud pikemat kui tunni pikkust raputamist nendes nõukaaegsetes bussides.

Tänapäeval tundub, et teed on paremad või bussid lihtsalt ei rapu nii palju. Pärdil ei tulnud kordagi mõttesse emme sülle oksendada. Enamuse sõidust magas väikemees oma iluund. Kose-Ristist alates vaatas bussi põhjalikumalt üle.


Tagasi tulime rongiga. Rongis oli küll ruumi rohkem, kuid uskumatult palav. Suisa nii palav, et reisijad olid sunnitud akna avama. Selles kuumuses ei jäänud Pärt magama, vaid mängis oma mänge ja oli muidu asjalik. Pilt räägib Pärdi eest.

Miks me minekuks just SEBE täistunni ekspressi valisime kommenteerib Helen.

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Fotograaf: Allar Mehik

Haigus.

Reedel hakkas Pärt köhatama, laupäevaks oli sellest saanud juba üsna korralik köha ja eile lisandus ka nohu. Palavikku önneks ei ole, tuju on poisil jonnisem, endal oleks ka, kui nina tatine ja köha kiusaks.
Nina lähedale ta ei taha kohe üldse lasta, Humeriga puhastamine on söda ja löppeb kohutava karjumisega, ta ei lase isegi salvrätikuga nina tupsutada, kui aevastades-köhides sealt miskit välja niriseb :(
Määrime end usinalt hanerasvaga ja püüame köige kiuste ka nina puhtana hoida.
Pereöde arvas, et kui palavikku pole, vöib jalutamas ikka käia, värse öhk teeb head. Ja kui kolmapäevaks-neljapäevaks asi paremaks ei lähe, seisab ees arstile minek.

Kinost ja arstist.

Pärt käis täna esimest korda kinos. Beebiga kinno üritusel täpsemalt. Kord kuus on "Ekraanis" kaks seanssi beebide/väikelastega vanematele, saal on filmi ajal valgustatud ja heli vaiksem kui tavaliselt. Ning enne filmi jagavad firmad tootenäidiseid. Kohapeal oli küll vaid 2 lauakest, esindatud olid Hipp ja Libero. Hippi proualt saime lusika, paki lahustuvat beebide taimeteed, 2 pudrupulbri pakikest ja hulga reklaamlehti. Liberolt 3 mähet, ühekordseid pöllesid ja taas reklaamlehti. Ehk siis ei midagi liiga asjalikku.
Filmgi oli nagu lubatud, "meelelahutusliku sisuga" ehk siis romantiline komöödia "Kõik algas Roomas". Pärt alguses vaatas huviga ekraani, ikkagi suur ja värviline, aga siis väsis ja keskendus oma lutiga mängimisele. Vahelduseks istumisele tegelesime ka hüpitamise ja ringivaatamisega.
Väga hästi oli näha, et enamus pisikesi filmihuvilisi väsis poole filmi peal ja suurema vöi väiksema kisa saatel ka osad lahkusid. Meie pidasime ilusti löpuni vastu ja peame järgmine kordki minema. Pigem küll nunnu pildi saamise eesmärgil, kui filminaudingut saama. Seekord önnestus mul nimelt fotokas koju jätta. Minu puhul ei midagi imestamisväärset.

Nagu eelmises postituses kuulutatud, käisime taastusraviarstil. Tema vaatas pönni üle ja ütles, et puusad täiesi korras. Näitas harjutusi ja saime ennast ujumisjärjekorda pandud. Kuna tahtjaid on palju, pole meil väga lootust enne aprilli keskpaika ujulasse jöuda.
Muuseas pandi ka mind paika. Nimelt ütles arst sissejuhatuseks, et on emmesid, kes arvavad, et on kangesti vaja oma tibuga arstide ja ekspertide vahet joosta. Lapsel küll midagi viga ei ole, aga tuntakse, et ise kodus ei oska lapse arendamisega tegeleda, las keegi teine ikka näitab ette. No aitäh!?! Oskasin suu kinni hoida ja mitte ägestuda. No ausöna, vahel on tunne, nagu oleks endiselt rase- hormoonid ikka veel vigurdavad. Aga ehk ma olen ka lihtsalt Pärti puudutavatel teemadel vähe hellake. Kui 5 ujulakorda edukalt läbitud, peame ennast uuesti näitama minema. Kui siis endiselt köik kenasti, loobume vast taastusraviarsti konsultatsioonil käimisest. Eriti kui nii puust ja punaselt selgeks tehti, et meil ei ole ju seda tegelikult vaja...

Tundub, et pönnile ta "uus tuba" täitsa meeldib. Rohkem ruumi ja saab end keerutada-rullida.
Uinumine on ka senimaani täitsa edukalt läinud. Viimasel ajal on kell 8 pudrusöömine, siis magamamineku-eelsed toimetused ja enne kui kell lööb 9, laps magab. Enamasti jääb ta juba tissi otsas tudile, nii et tuleb ta vaid ettevaatlikult oma voodisse tösta. Kui aga nii ei lähe, tuleb käekesed teki sisse pakkida, lutt suhu ja pead silitama hakata. Hälli sai kiigutada- see Pärdile meeldis ja uinutas ka hästi. Kartsingi köige rohkem, et kui kiigu-kiigut ei saa, läheb uinumisega meil söjaks. Aga ei. Pea silitamine töötab suurepäraselt. Ajaliselt ei lähe kaua, nii 15-20 minutit, aga endal on väsitavam. Kiigutamine ja kussutamine vötavad ta päris ruttu vaikseks, aga voodis pikali Pärt otsib asendit ja "kägiseb". Endal juba tuleb uni silma ja käsi väsib silitamisest. Lohutab see, et vähemalt on uinumisnipp teada :) Ja olgem ausad - asi vöiks palju hullem olla (loodan, et nüüd miskit ära ei sönunud).
Eilne öö oli une koha pealt lausa briljantne! Kolmveerand 9 Pärt magas, esimene ärkamine oli alles kell pool 4! Praktiliselt 7 tundi magas järjest! Ma veel ei julge lasta tal öö läbi söömata olla, nii me siis tissitasime ja pönn jäi paugupealt uuesti magama. Kell 5 sai korra talle lutti suhu panemas käidud ja hommik algas kell 7, kui minu telefoni äratus piiksuma hakkas. Sellise hea eluga vöib ju lausa ära harjuda!
Ka eilne vöimlemine oli huvitav. Ei unustanudki minna, aga selle kompenseerisime väga täpselt jöudmisega. Juhendaja nägi meid lahti riietumas ja viisakalt venitas algusega. Hmnjamh. Osalejaid oli see nädal vähe, 4 beebit emmedega ja seega oli tal igale titele rohkem aega. Pärdile soovitas ta kodus rohkem jalaharjutusi teha, eile ta päris tösiselt punnis vastu. Samuti küsis, ega ei ole puusaprobleemi!?! Esmaspäeval on meil taastusraviarst, küsin siis tema käest arvamust Pärdi puusade kohta. Vöimlemisöpetaja hakkas juba midagi ultrahelist ja tulevikus sissepoole käimisest rääkima. Minul vaikselt hakkas ahastus ligi hiilima. Tunni löpus veel individuaalseid näpunäiteid andes, ütles ta, et ei ole tegelikult väga hullu, pole midagi nii kinni need puusad. No vaatab, mis esmaspäeval räägitakse.

Pärdi "uus tuba"

Uus tuba on tegelikult uus voodi. Uus voodi aga tegelikult saarest toodud vana võrekas.

Suvel käisime Heleniga Saaremaal puhkamas, vanavanemaid lapselapse mõttega harjutamas ja saarlastele üht ehedat (Rapla-) maakat näitamas. Siis sai Nasva pööningult alla taritud ka vana võrevoodi, millest pidi Pärdile magamisase saama.

Läks aga nii, et enne kui jõudsime valgeks võõbatud voodi ette võtta pakkusid Ivo ja Gea meile hoopis oma hälli. Võrekas jäi Kivi tänavale ootama.



Uue aasta alguses käisime kolmekesi Martini sünnipäeval. Häll hakkas Pärdile juba väikseks jääma ja päevakorras oli jälle võreka puhastamine värvist. Samal sünnipäeval oli kohal ka Martti, kellest kõiki märke arvestades kolme kuu pärast õnnelik lapsevanem pidi saama. Meil oli hea meel talle Ivolt saadud hälli pakkuda. Nii tekkis endal motivatsioon võrekaga tõsisemalt tegelema hakata.

Eile sai kokkulepitud aeg ümber ja Martti tuli õhtul hällile järgi. Pärdi võrekas oli veel pilbastena köögis laiali, aga emme-issi ühiste pingutuste tulemusena sai põnn öö juba uues voodis magada.

Tagasi rajal.

Pärdile on keeramine uuesti meelde tulnud. Peale jaanuarikuised sündmusi (keeramaöppimist) unustas ta öpitu päris kärmelt. Umbes nädala ta rullis end seljalt köhule ja siis enam mitte. Ka meelitamine mänguasjadega jättis lapse külmaks.
Kuna olin kursis, et sellist asja vöib ette tulla, jäin rahulikuks. Nii enam-vähem :)
Nüüd ta rullib ennast päris kenasti. Meedetuletatud seljalt köhule keeramisele lisaks on tal käpas ka nipp, kuidas saada köhult tagasi selili. Kuigi mölemat keeramist ta teeb üle kindla külje, nii et arenemisruumi veel on. Aga siiski, edu maitse on suus! Edasi! :)
Käisime eile ka vöimlemas, eelmine nädal jäi meil vahele, kuna ma seletamatutel pöhjustel unustasin minna!?! Eks ole süüdi minu udupea. Seekord jöudsime kohale (isegi 10 min varem kui tunni algus, mitte viimasel hetkel ja hingeldades) ja liigutasime endid ning beebisid asendaja juhendamisel. See nö öige juhendaja teeb vöimelmist vahvate laulukestega (mina küll sönu ei tea) aga kaasa mömisedes on hoopis ägedam teha. Meie rühma püsivad vöimlemisemmed üritasid omaalgatuslikult "kuts läks karja körvad norus, saba sorus..." lugulaulukese üles vötta, aga kuna ainuke inimene, kes sönu teab- juhendaja- oli puudu, siis jäi see tagasihoidlikuks.

Ilmad on viimasel ajal ka siuksed hallid, nii et endalgi on "körvad norus, saba sorus" olek, päikest on vaja. Päikest ja kevadet!