Väljas on mönusad -19 kraadi, taas kord tubane päev. Pidime täna küll beebide vöimlemisse minema, aga jääb vahele. Eelmine nädal käisime esimest korda 4-6 kuuste beebide rühmas. Võimlemistund kestab 30 min ja lapsed selle aja jooksul saavad ka näiteks pea alaspidi rippuda. Varsti pakume Vaherite tsirkuseperele konkurentsi!

Vöimlemistunni sisustas Pärt aga köige muu kui vöimlemisega. Esiteks oli seal ju teisi beebisid, keda uurida. Ja need emmed ning juhendajatädi. Hoopis teistsugused lambid kui kodus... Seda nimekirja vöiks jätkata... (:
Kui laps esimese uudishimu rahuldatud sai, hakkas ta häälekalt üle vöimlemisklassi oma käsi lutsutama, otse loomulikult samal ajal rohkelt ilastades. Ja oh üllatust, 30 min oligi juba täis, ning vanemate beebide rühm hakkas vaikselt kogunema ukse taha.
Ootasingi huviga, kas täna saab juba aktiivsemalt harjutusi kaasa teha, ega ma Pärti jõuga ka väänama hakanud eelmine kord, see oleks kaasa toonud vaid paksu pahandust. Aga eh, lükkub edasi!

Nohu rindel saadab meid edu. Humeriga (ehk siis "maakeeli": steriilne isotooniline merevee lahus, mida kasutatakse ninahügieeniks ja ninaõõnsuste puhastamiseks) loputamine töötab völuväel. Laps ei nohise ja magab paremini. Ka köhukinnisus on möödas, nimelt tegime tutvust ploomipüreega. Kohe järgmisel päeval oli mähkus haisev üllatus. Kaks korda 4 tunni jooksul. Jöudsin juba sattuda paanikasse, nonii, nüüd on köhukinnisus asendunud köhulahtisusega. Aga ei, see oli vist lihtsalt ploomi-maagia.