Pärt on väge täis!

Ujumine on ikka vahva küll. Seekord oli juba tuttav asi see bassein ja ikka mehemoodi sai ujumist imiteerides käte-jalgadega vehitud. Kahju, et me kahekesi käime ja pildistajat kaasas ei ole. Peab rannailma ootama ja Emajöe/Nasva plaazi jaoks end sisetingimustes vormi ajama.
Lisan ka paar pilti. Kuulsast "kutsu"- ehk käputamisasendist. Ja on ka pöhjust! Eile peale vanni oli väike Pärt väge täis ja tömbas end ise käputamisasendisse. Nii ilusat asendit, nagu piltidel (emme sätitud), ise veel ei saavutata, aga oleme sinnapoole teel. Ka täna ta usinalt harjutas seda. Sobivaim on harjutamiseks meie vöi enda voodi. Pörandal on ilmselt libe ja mängumatil ma ei ole teda tabanud käputamisasendisse töuget harjutamas. Aga noh, küll hakkab ka seal tulema.
Lisaks on toimunud öhkörn edasiminek roomamise vallas. Ta nihkus ühe päeva paar sentimeetrit, üritades kätte saada minu käes olevat fotokat. Videol on see nähtav hetkel 0:55. Muude pönevate asjade seas said jäädvustatud kätel köikumine ja edsiliikumise soovi väljendav käte-jalgade vehkimine ise köhu peal olles. Samuti ka minu hale möödapanek- soovist head materjali lindile saada üritan last meelitada sinise röngaga, aga panen selle liiga lähedale ja ilma mingi pingutusega see haaratakse ja heidetakse körvale.

76 km Võhandu jõel

Hommikul kell 7 olime koos 315 paatkonnaga Tamula järvel stardis.

Ilm oli ilus, päike paistis ja meil enesetunne hea. Saatemeeskonna vormi kohta mul andmed puuduvad, aga esimeses kontrollpunktis olid ka nemad kohal ja kaamera surisemas.

Ümberminek from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Tõele au andes, tuli meil ka korra ujumas käia. Mis juhtus vaadake ise.

Ümberminek from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Lõpuni kahjuks sellel aastal ei jõudnud. Üritame sellel nädalavahetusel Võhandul omandatud kogemused ära kasutada ja Türi-Tori kiirlaskumisel paremini esineda.

Kes teab, järsku järgmisel aastal proovime Võhandul uuesti!

Pärt on humorist. Viimasel ajal on tal tekkinud suur soov magada kõhuli. Aga ta ei oska. Nimelt kui ta une pealt keerama hakkab, ei saa ta õigesse asendisse ja kui ma teda õrnalt aidata proovin, ärkab ta selle võimlemise peale üles ja siis on kisa lahti. Oma praegust esimest uinakut ta teeb nüüd külili, kikerdas enda jalad pulkade vahele ja magab nagu miška. Uskumatu.
Alles sain hõisata, kui rahulikud ööd on, kui see köik sai läbi. Täna söi ta kolm korda öö jooksul ja ärkas tavapärase kella 7 asemel kell 6. Kuigi igemed helendavad korralikult, ei ole nad tavapärasest rohkem punni läinud, nii et ei oska hambaid ka kahtlustada. Loodan, et uni saab meil varsti korda.
Käisime esmaspäeval ujumas. Väga vahva! 25 minutit olime vees, Pärt oli nagu poi, hulpis. Vaja oli koht, juhendajad ja basseinikaaslased üle vaadata, siis sai ka mänguasju taga ajama hakata. Meil on 4 ujumiskorda veel, täitsa ootan juba järgmist. Ujumisjärgselt magas pönn väga magusat ja sügavat und, eks see ujumine väikest meest ikka omajagu väsita.
Arsti juures saime ka kenasti käidud, süstide peale tuli kisa, aga see läks kiirelt üle. Kaalu 9180, pikkust 73 cm. Nii et igati ponks poiss.
Ragmari kanuutamine läks ka kenasti. Tagasi tuldi valutavate lihaste ja külmetusega, aga rahulolevalt.

Oska öelda EI! :)

Siin ka videotöestus pearaputamise kohta. Äge, ekosole!

Eilne öö möödus meil, oh üllatust, magades! Jah, magades!
Õhtu läks nagu tavaliselt. Söime pudru ära, natuke rääkisime juttu ja siis oma voodisse teki alla. Pea silitamise ja käe hoidmisega Pärt varsti magas, kell oli 19.45 kanti, kui lahkusin voodi körvalt. Esimene ja etteruttavalt öeldes ka ainus ärkamine oli kolmveerand 1 (magatud 5 tundi), söi isuga tissi ja voodisse töstes oli juba poolunes. Minu seni pimedad silmad ja napp aru tabasid ära, et Pärti häirib koridorituli, mis seni on pölenud pöhjendusel, et ma näeksin, mis ta öösel teeb. No mul on vaja ju veenduda, et köik on ikka korras! Panin tule kustu ja läksime ka ise magama. Imede-ime, laps ärkas kell 07.30. (6,5 tundi magatud). Suurepärane lihtsalt! Nagu targad raamatud, mida olen lugenud, räägivad- valge päev ja pime öö on lapsele märguanneteks, millal magada ja millal mitte. Tundub, et tösijutt!
Kuigi Pärt ei ole enam tibatilluke, on täitsa ok, et ta korra öösel ikka sööb. Varsti ta magab öö ilma söömata ja lausa kahju hakkab, kui sellele möelda. Ta on ju nii armsake, kui ta kaisus pikutab ja isukalt tissipiima konsumeerib.
Hetkel pönn magab, kogub jöudu arsti juurde minekuks. Kaks süsti ootavad ees. Hirmus lihtsalt!

Valmistumine Võhandu maratoniks

Kanuuga Elva jõel vol. 2 from Tõnis on Vimeo.

2010. aasta 17. aprilli varahommikul saab stardi üks kauneim ja karmim aerutamismaraton

Euroopas.

Läbida tuleb 100 kilomeetrit ühe päevaga huvitaval ja ekstreemseid momente pakkuval jõel. See on aukartust äratav väljakutse kõigile aerutamishuvilistele.

Startides Võru linnast Tamula järvelt on jõekaldad esmalt madalad. Peale mõnetunnist aerutamist muutuvad kaldad järk-järgult kõrgemaks ning jõgi jõuab ürgorgu. Ürgorg on liigendatud paljude lisaorgudega ning ääristatud järskude metsaste kallastega ja arvukate püstloodsete liivakivipaljanditega.

Kaljuseintes ja lisaorgudes on mitmeid allikaid ja allikakoopaid. Maratoni viimases osas muutuvad jõekaldad taas madalamaks.

Jõe ürgsem ja huvitavam osa on umbes 45 km pikk ning asub maratoni keskosas. Siia vahele jääb ka kaitseala, mis on 12 km pikk hõlmates mõlemast kaldast 300 m maastikku. See on jõe kõige kiirevoolulisem osa mitmete veskitammidega. Keskmiselt langeb siin jõgi 1,7 meetrit ühe kilomeetri kohta.

Jõel sõites avanevad suurepärased vaated põlismetsadele ja niitudele ning liivapaljanditele, mida vanarahvas nimetas müürideks.

Aegade jooksul on jõele ehitatud kokku seitse vesiveskit. Neist mõnedest on jäänud järgi vaid varemed, aga just nende veskitammide läbimine lisab maratonile paraja portsu adrenaliini.

Lõpetuseks mõni mõned klipid olukorrast kohapeal:

Naljanumber.

Pärt on selgeks saanud pea raputamise. Hirmnaljakas lihtsalt.
Stiilinäide meie tänahommikusest vestlusest mähkmevahetuse ajal:
Mina (lauldes): "Pärt on emme väike beebi, emme väike pisibeebi!"
Pärt raputab usinalt pead vastu, otsekui tahaks vastata ei-ei-ei-eiiiii!
Mina (küsivalt): "Kas sa ei olegi emme pisikene beebi?"
Pärt raputab veel usinamalt pead ei-ei-ei-ei-eiiiiiiii!!
Mina:" Kas nii siis ongi? Sa ei ole emme pisibeebi?"
Ja oh seda raputamist. Enam ei suutnud lihtsalt naeru kinni hoida, ka Pärt hakkas selle peale naerma ja nii me siis raputasime mölemad omi päid ja naersime. Hea algus päevale! :)

Poisid kahekesi #3

"Päev" algas vara, öösel kell 3 Pärt ärkas, söi pisut ja jäi uuesti magama. Minul olid veel napid 30 minutit äratuseni, mille veetsin poolunes. Peale telefoni äratuspiiksu vedasin end vannituppa, kus külm vesi aitas ärgata. Kreem näkku, juuksed korda, kleit selga ja valmis ma olingi. Hiilisin veel korra magavatele meestele hüvastijätupaisid tegema ja oligi aeg minna, et kell 4.30 bussijaamas olla.
Hommikune reis Tallinna möödus magades. Tallinna bussijaamas oli aeg pugida pakk küpsiseid ja veidi ringi vahtida, kui juba veereski ette Kuressaare buss. Mis siis muud, kui peale ja teele! Nüüd enam und ei tulnud, möte jooksis eesseisvale päevale ja oma meesperele, sai ka koju helistatud ja uuritud, kuidas hommik on läinud. Veendudes, et köik korras, sai taas bussireisi "nautida".
Päev oli kiire. Matustest ma siinkohal parema meelega rääkima ei hakkaks.
Tagasisöit algas väikse närviködiga. Kuna maad kattis paks udu, tiirutas lennuk 2 korda rada otsides lennuvälja kohal (lennuk nimelt tuli Tallinnast, et siis tagasi söita), murelikke reisijaid hirmutas juba möte bussisöidust, eriti vist mind, kes ma olin hommikul selle köik juba läbi teinud ja lootsin tagasi koju veidi vähema vaevaga saada. Kolmandal korral önnestus siiski maanduda ja reis vöis alata. 30 minutit ajakadu tähendas ka planeeritud Tartu bussist maha jäämist ja koju jöudsin tunnise "hilinemisega". Pärt ärkas minu kojutuleku peale üles ja tervitas kisaga, kui peale kallistusi ja tissutamist oli jälle uni magus. Nagu ka meil Ragmariga. Oli pikk päev!

Poisid kahekesi #2

Hommikul Pärt nutab ja mina mõtlen läbi une, et miks Helen poisile lutti juba suhu ei pane. Annan müksu vasakule - padi! Helen oli öösel bussi peale läinud, niimoodi et mina midagi ei kuulnud. Panen Pärdile luti suhu tagasi, aga poisil uni läinud ja silmad nagu nööbid. Kell on kuus hommikul. Tavaliselt tõusen tööpäeviti poole kaheksast!

Lootuses, et põnn ikka magama jääb tõstan sõber Alberti Pärdile mängimiseks lähemale ja üritan ise edasi magada. Alles tunni aja pärast kui Pärt on mulle ja Albertile oma unenägudest jutustamise lõpetanud vajub põnnil silm uuesti korraks kinni. Pooleks tunniks.

Ongi kell pool kaheksa ja päeva rutiini täitmine võib alata. Kollased lipikud köögis jätavad eksimiseks vähe võimalusi. Sööme püreed ja sätime end "Südameasja" vaatama. Kohe järgneb ka Heleni esimene kontroll-kõne, kas poisid on ikka teleka ees valmis? On :)

Järgneb väike tudumine, mäng, püree, vitamiin ja mäng. Uuesti püree ja õue. Imetlen Helenit, kes suudab lapse koos vankriga keldrist õue hiivata. Kerge see ei ole.

poisid kahekesi from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Jalutasime õues kokku peaaegu neli tundi. Käisime Emajõe ääres suurt vett vaatamas, turul ja kesklinnas. Ilma ei anna võrrelda Küprose omaga, aga jalutuskäigu lõpuks tuli ka meil päike välja. Nii sai Pärt pärast põrandal palja tagumikuga päikesevanni võtta.

Minul tuli võtta köögist järgmine purgike koos kollase sildikesega ja järgida instruktsioone :)

Helen oli vahepeal jõudnud lennukiga Tallinnasse. Üllatus-üllatus. Kuressaare lennuk jäi jälle hiljaks. Pool tundi kauem ootamist. Meid Pärdiga see väga ei häirinud, Pärt magas ja mina parandasin köögis ratta kummi.

Aeg läks lennates ja Helen oligi kodus. Pärt ärkas ukse klõpsu peale ja rõõmustas emmet nähes väga!

Poisid kahekesi.

Homme lähen mina Saaremaale ja poisid jäävad kahekesi üheks päevaks, täpsemalt 19 tunniks, kahekesi koju. Saarde söidu pöhjuseks on äärmiselt kurb sündmus- vanaisa matused.
Selleks, et kell 12 kohal olla, alustan ma bussisöitu Tartust kell 4.30 ja läbi kilulinna (Tallinna :) olen Kuressaares paberite järgi 11.45. Tagasitulek on Kuressaarest öhtuse lennukiga Tallinnasse ja sealt bussiga Tartusse. Kodus Önne tänaval olen köigi eelduste kohasel 23.00 ajal.
Otsebussiühendus Tartu ja Kuressaare vahel on kehvake, lennuliiklus olematu ja nii veedan löviosa päevast ühistranspordis.
Imetava ema väikese abimehe, rinnapumbaga, ei ole ma veel seni suutnud söbraks saada, nii sai Pärdi toidukraamile lisaks ka jätkupiimasegu varutud. Ma ei ole veel alla andnud lüpsmise osas (oh, kui lehmalikult see kölab!), nii et loodetavasti ei pea nööbike päev läbi pulbripiima peal olema.
Nagu illustratsioonilt näha, olen ma ettenägeliku naisena varustanud söögi ka juhistega. Ma juba kujutan ette, kuidas Ragmar naerda saab, ma ise naersin ka, kui väljanäitus üles sai pandud ja fotomälestus jäädvustatud.
Eks edaspidi ole kuulda, mis mehed omapäi kodus tegid ja kuidas minu reis(id) läks(id).

Käisime täna vöimlemas ka, vanemate rühmas! 7-9 kuused MITTEkäputajad. Pärt sai kiita, nimelt oleme me kodus harjutanud taastusraviarsti soovitusel käputamisasendit (laps neljakäpukil nagu kutsu) ja täna rühmas oli meil see ideaalne. Edaspidi hakkamegi seal vanemates käima, juhendaja on teine, aga harjutused palju asjalikumad ja huvitavamad.