Kes on Tartu linnapea?

Kõigile väikestele tartlastele, alates 1. jaanuarist 2005, kingib linnavalitsus Tartu vapiga hõbelusika. Meie perele on see teine lusikas. Esimese lusika loo kirjutas Helen.

Vastuvõtt toimus teisipäeval, 14.oktoobril ja ei erinenud väga eelmisest. Pilt tuli küll pisut humoorikam. Fotograaf, Jaak Nilson, tegi küll rohkelt klõpse - ju see siis oli neist parim.

Kui pilt kõrvale jätta, siis kogu sündmuse kõrghetke korraldas meie pere esimene lusikas. Tavapäraselt tullakse vastuvõtule ikka terve perega, siis saab raekoja suurt saali oma silmaga imetleda ja linnapealt sooja käepigistuse. Pärt seda viimast, sooja käepigistust, väga ei hinnanud. Kui linnapea oma käe surumiseks ulatas, reageeris Pärt konkreetse pea raputuse ja sammu võrra tagasi astumisega. Saali läbis tagasihoidlik naerupahvak.

Vastus küsimusele, Urmas Klaas.

Mõned pildid

Vahepeal on meil siin blogis olnud üks suur auk. Et seda auku pisut täita, lisan mõned pildid.
Kõige toredam sündmus sel aastal leidis aset pühapäeval 16.märtsil, kell 07.21, mil sündis Marion, kaal 3708, pikkus 51. Võrdluseks ja meeldetuletuseks, et Pärt kaalus 3944, pikkus 50.

Eile sai noor daam 7-kuuseks ja on üks vahva rõõmus beebi.

Augustis sai Pärt 5-aastaseks. Ta on meil usin pildistaja ja kaunite kunstfotode kõrval ka entusiastlik selfie'de klõpsutaja.

Uusim omandatud oskus on tõepoolest jalgrattasõit (vahemärkusena ütlen, et Ragmarit ei maksa uskuda, mutrivõtmega olen ma vana sõber. Kuigi. Kuna mul puudub kannatus, on eelistatumad vahendid kirves ja saag, mis aga abirataste eemaldamisel nõuaksid tarbetult invasiivseid töövõtteid).  Lisaks on Pärt väga tubli veerija ja et huvi tähtede (nii lugemise kui kirjutamise) vastu üleval hoida, on käima läinud korrespondents vanaemaga. Ning harjutamaks iseseisvust, käib Pärt Tartu Loodusmaja loomeringis, sinna ma viin ta kohale ja pärast siis järgi. Aga no see õpetaja on neil seal nii fantastiline, et Pärt iga kord õhkab, kuidas talle seal ringis ikka nii-nii-nii väga meeldib.


Suve üks vahvaim väljasõit oli Lottemaale. See koht on tõesti äge!

Ja nüüd sügisel tegime õunamahla.

Ning proovisin kätt moosikeetmise ja hoidistamise vallas.

Seni oleme teinud lahti õunamoosi, mis oli igati hea ja kõrvitsa-ebaküdoonia moosi, mis oli aga kahjuks pealt hallitanud. Tegin retsepti järgi, niiet vähest suhkrut süüdistada ei saa, pigem oskamatut kaanetamist.

Eks rohkem ja vähem toredaid sündmusi on teisigi olnud, aga kes vana asja meenutab.... :)

Helen kruvis Pärdi rattal abikad küljest!

Pärt sai pildil oleva ratta umbes kaks kuud tagasi, sünnipäeva kingituseks. Loomulikult oli värv vale ja tegelikult meeldis talle hoopis teine ratas, aga lõpuks polnud vahet.

Käisime kohe laululava juures, Tähtvere mänguväljakul, proovimas. Hoog oli hea, ainult et abiratastega. Samas harjutas veel paar last, kes Pärdist pisut vanemad või sama vanad, ilma abiratasteta sõitmist. Tasakaalu hoidmine tundus päris keeruline ja mõtlesin, et ehk järgmine kevad siis küürutan minagi siin.

Nädalavahetusel, naabrimees Villu jutu peale oli aga Helen garaažist võtme otsinud ja abirattad ära kruvinud. Tähelepanuväärne sündmus juba iseenesest seegi, et Helen mutrivõtme kätta võttis :) Esimesed proovisõidud murul lubasid arvata, et see samm oleks kohe ostu järel tulnud ära teha. Muidu sõidab Pärt meil ikka rohkem "tõuksiga". Tasakaalu hoidmine siis ilmselt töö käigus omandatud. Pidurdamine ja seisma jäämine on rattal, aga sootuks erinev nagu arvata võite. Nii ei tulnud esimest kokkupõrget majaseinaga kaua oodata. Rattasõit ei tundunudki enam nii põnev.

Järgmisel päeval valisime uueks harjutusareeniks Tähtvere spordipargi. Laiad muruplatsid ja asfalteeritud kergliiklusteed. Pärt sai kohe hirmust üle! Tunnistan, ma ei uskunud eriti Heleni juttu Pärdi suurepärasest tasakaalu hoidmisest. Pidasin seda "väikeseks" liialduseks nagu Helenil ikka kombeks. Aga seekord rääkis ta tõtt, ilma liialdamata :) Kui nüüd ainult ohtult seisma ka oskaks jääda!