Pärt sai pildil oleva ratta umbes kaks kuud tagasi, sünnipäeva kingituseks. Loomulikult oli värv vale ja tegelikult meeldis talle hoopis teine ratas, aga lõpuks polnud vahet.
Käisime kohe laululava juures, Tähtvere mänguväljakul, proovimas. Hoog oli hea, ainult et abiratastega. Samas harjutas veel paar last, kes Pärdist pisut vanemad või sama vanad, ilma abiratasteta sõitmist. Tasakaalu hoidmine tundus päris keeruline ja mõtlesin, et ehk järgmine kevad siis küürutan minagi siin.
Nädalavahetusel, naabrimees Villu jutu peale oli aga Helen garaažist võtme otsinud ja abirattad ära kruvinud. Tähelepanuväärne sündmus juba iseenesest seegi, et Helen mutrivõtme kätta võttis :) Esimesed proovisõidud murul lubasid arvata, et see samm oleks kohe ostu järel tulnud ära teha. Muidu sõidab Pärt meil ikka rohkem "tõuksiga". Tasakaalu hoidmine siis ilmselt töö käigus omandatud. Pidurdamine ja seisma jäämine on rattal, aga sootuks erinev nagu arvata võite. Nii ei tulnud esimest kokkupõrget majaseinaga kaua oodata. Rattasõit ei tundunudki enam nii põnev.
Järgmisel päeval valisime uueks harjutusareeniks Tähtvere spordipargi. Laiad muruplatsid ja asfalteeritud kergliiklusteed. Pärt sai kohe hirmust üle! Tunnistan, ma ei uskunud eriti Heleni juttu Pärdi suurepärasest tasakaalu hoidmisest. Pidasin seda "väikeseks" liialduseks nagu Helenil ikka kombeks. Aga seekord rääkis ta tõtt, ilma liialdamata :) Kui nüüd ainult ohtult seisma ka oskaks jääda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar