Noore isad

Mäletan väga hästi aegu kui uudist Pärdist teadsime vaid meie Heleniga. Suur ärevus hinges, mis just kui ootas paisu tagant välja murdmist. Teadmatus kuidas teised tite uudisele reageerivad kruvis pinget aina ülesse. Polnud ju kellelgi meist lapsi.

Ühel hetkel see lihtsalt juhtus. Rääkisime Sandriga msn-is tööst, remondist, puhkusest ja muust tühjast tähjast, kuni ühel hetkel ei pidanud Sander enam vastu. "Mis ma ikka keerutan, meil on titt tulemas." No siis ei olnud ka minul põhjust ennast enam tagasi hoida, tulv oli valla päästetud. Edasi rääkisid morsad, alfa-isased, kuidas soovite vaid lastest, rasedusest ja oma kallitest kaasadest.

Ugala suvepäevadel sai selgeks, et põnne tuleb siia ilma järjest juurde Helle Margus, Nele ja Hardo. Jutu teemad samad, aga seltskond muutus järjest suuremaks. Kõigi raamaturiiulitele ilmusid uued raamatud ja käidi ennast beebi kooli loengutes harimas.

Mida aeg edasi, seda põnvamaks läks. Põhitõed olid omandatud, aga ärevus hinegest ei kadunud kuskile. Kõiki huvitas vaid üks küsimus, milline küll see pisikine inimene välja näeb. Vastused sellele küsimusele on tänaseks päevaks teada, aga ärevus pole ikka kuskile kadunud.

Vabariigi 92. sünnipäev

Hommik algas minu jaoks vara. 07:30 panin televiisori mängima ja vaatasin lipu heiskamist Pika Hermanni torni. Helen ja Pärt magasid veel oma iluund, millest hiljem kindlasti kasu oli. 9-ks olin Ugala konvendis, Kuperjanovi tänaval. Särped, rapiirid ja lipp. Tähetorni juures seisin sarnaselt mitmele varasemale aastale lipuvalves, esimeses reas. Helen ja Pärt ei hakanud vankriga ennast meie seljataha lume sisse pressima ja jäid lippudega uhkeldavate korporantide rivi kõrvale kõnniteele. Hea koha valik :) Telemeestel ei jäänud kenad inimesed märkamata ja nii said kallikesed selle aasta esimesed 10 sekundit väärtusliku rahvusringhäälingu eetriaega. Pärt pole ju veel 6 kuud vanagi, aga juba televisioonis märgitud :) Vaadake ise, 1:53 -2:03!

Päeval jõudsime kohvikusse, õhtuks võileiva torti ja täidetud mune valmistada. Õhtu veetsime koos presidendi paari ja teiste Vanemuisesse kutsutud pidulistega.

Head Vabariigi sünnipäeva teilegi kallid lugejad, edu!

Arstil.

Oh seda ilma! Tuiskas terve hommikupooliku ja pärastlöuna. Läbi lume sahiseva saime siiski perearsti juures käidud. Saime difteeria-, teetanuse-, atsellulaarsne läkaköha-poliomüeliidi inaktiveeritud-, Hemofilus influenza tüüp b vaktsiini 2.süsti.
1.süsti järel palavikku ei tekkinud, ehk ka seekord saame ilma läbi.
Muidu on köik kenasti. Kaalu 8,49 kg, pikkust 68 cm ja peaümbermööt 43 cm.
Pärdil on uus komme oma silmi nühata. Kohe mönuga. Kuna silmad punased ei ole, midagi häirivat ka ei eritu, siis arvas arst, et tegu pole pöletiku ega muu ohuga, lapsel uus liigutus hoopiski. Päris häiriv liigutus minu meelest. Eks me ürita ta tähelepanu mujale juhtida, kui ta nühkama asub ja ehk unustab selle paari nädala pärast üldse.

Kuulsusega pildil.

Kes teab, millise kuulsa mehega me ühel pildil oleme?
Need, kes arvasid, et Tartu linnapea Urmas Kruusega, teevad nüüd endale pika pai. Kes Kruuset ära ei tundnud, teevad ka pai- selle eest, et nüüd oskavad nime ka näo ja ametiga kokku viia.
Könealune ülesvöte on tehtud 4.veebruaril septembrikuus sünni registreerinud väikeste tartlaste lusikapeol. (Nagu köik teavad, siis Pärt sündis 30.augusti varahommikul, sündi registreerimas käisime aga 1.septembril, seega septembrikatega ühes kambas seekord). Üritus oli vahva, lapsed olid mitmeks osaks jaotatud, meie saime kohale palutud kella 18-ks. 50 minutit lusikate jagamine ja piltide tegemine vöttis ning kui me lahkusime, kogunesid juba uued beebid emmede-isside-ödede-vendadega, ju siis nende kutseil seisis kell 19. Nutikas, kaua siis üks pisike pönn ikka jaksab passida, kergem nii lastele, vanematele kui ürituse läbiviijatele.
Linnapea käest said ema-isa sooja käepigistuse ja pönnile aukiri (Ma ei tea, kas on õige seda söna kasutada. Väga tubli oled, et sündisid, siis on sulle aukiri. Aga noh, ma millegi parema peale ka ei tule hetkel) ning klassikaks saanud Juveeli höbelusikas, millel Tartu vapp ja taha graveeritud lapse nimi ning sünniaasta. Näide: Pärt 2009. :)
Pärdi kollektsioonis oli see kolmas lusikas, oma panuse on Tartu linna körval andnud ka vanavanaema Helju ja tädi Kersti. Aitäh!

Pikk tee koju.

Terve Saaremaal oleku aja oli pönn väga tubli. Ei olnud suuremat söda öhtuti magamaminekuga, ka päeval hoidsime oma kavast kinni, kuigi seoses külaskäikude ja emme hambaarstikülastustega nihkusid osad uned edasi vöi varasemale kellaajale kui tavaliselt.
Naeratusi jätkus köigile- vanaemale, vanaisale, tädile, onule, vanavanaemale, vanavanaisale ja suurematele ning väiksematele söbrannadele. Peab tödema, tegu on tubli väikemehega.

Tagasitulek oli aga proovikivi. Lend Kuressaarest Tallinna hilines 20 minutit, nii maandusime graafikujärgse 19.15 asemel 19.35 ja meid pikisilmi ootava issini jöudsime 19.55. Ta oli jöudnud vastu vötta mitmeid lenda ja vööraid nägusid, enne kui meie löpuks saabusime.
Kuna Tartu rong väljus napi 15 minuti pärast, tegime kiired sammud Ülemiste peatuse poole, kuhu jöudsime täpipealt.
Ja siis läks lahti. Kuna kellaaeg oli hiline, olin salamisi lootnud, et Pärt saab tissi ja siis tudib söidu aja, aga oh ei! Läks lahti 2,5 tundi röökimist. Laps siples nii meeletult, et oli üleni higine, kartsin kohutavalt, et ta saab niimoodi külma ja üritasin teda veidi lambanaha varju peita, see aga ei päästnud olukorda und ei tulnud ega tulnud. Löpuks siiski väike vöitleja langes ja Tartusse jöudes riietasime magavat last, ei ärganud ta selle riietamise, turvahälli asetamise, taksosöidu ega kojujöudmise peale. Lahtiriietamine siiski oli viimane piisk ja enne ööunne vajumist sai veel pisut riieldud.
Eks me ise ole süüdi, et tagasitulek lapse uneajale jäi. Peale löputuna näivat öhtupoolikut vajusime ka ise unenohiseva väikemehe kombel kurnatuna voodisse. Pikk tee koju...

Et mitte päris meeleheidet levitama hakata pean teid ka röömustama- reisiväsimus välja puhatud, oleme vanas rütmis tagasi ja ootame peatset sünnipäeva - kahe nädala pärast juba pooleaastane! Uskumatu! (:

Kuulsusrikas reis Saaremaale.

Jõudsimegi kohale! Tervelt ja ilma suuremate sekeldusteta.

Etapp 1. Tartu-Tallinn via Edelaraudtee.

Kuna rongiga oleme ka varem söitnud, ei olnud miskit üliuudset ei meile ega pönnile. Kuna kodus tegi Pärt ühe tunnise linnu-une, siis juhtus see, mis juhtuma pidi - tulid külla uni ja jonn. Süles kussutamine ei töödanud ja ei jäänud üle muud, kui pidin paljastama parema rinna ja süüa pakkuma. Eks see avalikus kohas rinna andmine ole nii ja naa. Mina (ja arvan, et ka teised meie vaguni reisijad) eelistavad jonnivale tühja köhuga lapsele rahulikku ja röömsat last. Tissi otsas jäi Pärt tudule, und jätkus taas vaid tunnikeseks, aga ärgates oli tuju hea ja meel röömus.

Ja eks see tissitamine toimus meil lambanaha varjus, seega julgen arvata, et kellegi sündsustunne kannatada ei saanud.

Vaheetapp. Lennart Meri nimeline Tallinna Lennujaam.

Jõudsime aegsasti kohale, olime moodsad ja tegime e-check-in'i ning suundusime turvakontrolli. Kuna ma olen ka muidu üle keskmise udupea ja eks Pärdiga koos kuskil käies ma rohkem jälgin teda, kui muud, siis pidime läbi metallidetektori 2 korda käima, kuna minu juukseklambri peale hakkasid väravad piiksuma. Enne seda olin ma pardakaardid pannud jope taskusse, nii et neid meil kontrolliti ka tagantjärgi. Ja lisaks ma ei teadnud, et laps tuleb turvahällist välja võtta, et ka häll läbi selle masina, millega kotte-jopesid ja muud kontrollitakse, lasta. Sellegi eest sain siukse poolkurja pilgu osaliseks.

Önnelikult kinnisesse tsooni jöudnud, suundusime mähkimisruumi, kus sai rahulikult omavahel olla- mähkut vahetada ja tissitada ning juttu rääkida. Suur miinus on aga see, et selles ruumis puudub wc. On kraanikauss, mähkimislaud ja tugitool, kus toita last. Aga ei mingit potti. Ei hakanud ma lapsega koos ka naistevetsu trügima, nii et tuli olla tugev!

Oma värava ees pardale laskmist oodates leidis Pärt kohe söbranna. Ja oh üllatust- kuulsa söbranna. Üks Sönajala-ödedest, kes samuti Kuressaarde lendas. Sattusime tema ja ta söbrantsi körvale istuma. Ja kuna Pärt on meil vana sebija, tegi ta kohe tädidele naerunägu, mille peale hakati uurima, vana on ja mis nimi jne. Daamide meelest on Pärt üks öige eesti nimi ja pealegi on ta kena väikemees, kellel on uskumatult armsad naerulohud (:

Etapp 2. Tallinn-Kuressaare via Estonian Air.

Nüüd siis köige hirmutavam, aga samas ka köige lühem etapp - 45 minutit lennukis. Beebi turvavööga tutvus tehtud ja Pärt enda külge aheldatud, hakkasin teda kussutama, kuna talle reeglina ei meeldi pikali olla nagu turvavöö instruktaaž ette näeb - suur mees tahaks ju istuda! Aga nii kui lennuki mootorid pörisema hakkasid, jäi ta magama ja nii kuni maandumiseni. Terve tudu lutsiti lutti, nii et minu suur mure, äkki körvad jäävad lapsel lukku, oli ka murtud.

Kella ma küll ei jälginud, aga ei olnud see lend kohe kindlasti pikem kui 30 min. Ehk siis see koosnes öhkutöusust ja maandumisest - mingit lendamisekohta nagu ei olnudki (:

Pagasilindi juures passides astusid ka söbrannad korra ligi ja uurisid, kuidas lend läks. Kuuldes, et terve aja magati, arvasid nad, et ju siis oli igav (:

Kuna jöudsime Kuressaarde varem, kui graafikus kirjas, saime veel vanaema ja onu oodata, kes meile vastu pidid tulema. Aga üllatuseks oli üks mo söbranna ka meile vastu tulnud, siis ta tegi selle 10 min ootamisaega Pärdiga tutvust ja saime juttu aetud ning küllamineku kokku lepitud.

Orienteeruvalt kell 19.15 olimegi Nasval, 5 tundi pärast Tartust tulema hakkamist. Vördluseks: bussiga tulek vötab 6,5 tundi ja tunduvalt rohkem närvirakke.

"Väga tubli tibu!"

Just nii ütles laste taastusraviarst meie pisikese Pärdi kohta (:
Eriarstile sattusime aga seetöttu, et lapsega iga päev läbiviidavate vöimlemispooltundide ajal jäi mulle tunne, et Pärt punnib jalgade ja kätega vastu, tömbab end toonusesse. Nii kurtsingi oma muret perearstile, kes pakkus välja minna spetsialisti juurde.
Aja saime jaanuari alguseks ning visiit oli edukas. Kuna Pärt see aeg veel ei keeranud, olin mures, et nonii, jama majas- arengust maas, teen midagi valesti, pärsin arengut jne. Dr.Tiirmaa (väga meeldiv naisterahvas!) aga rahulikult seletas, et lapsega vöimlemiseks tuleb valida aeg, kui on näha, et laps on ise valmis. Kordas ka vana töde, et iga laps areneb omas tempos ning liigne forsseerimne on halb. Lisaks näitas ette ka harjutusi, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Tömbasime siis oma "treeningus" pisut tempot maha ja keskendusime köhuliolekule, keeramise ärgitamisele ja ülakeha hoidmisele. Ja köike seda väga rahulikus tempos, mitte et nüüd töstame käsi 5 korda ja vehime jalaga 7 korda. No eks laps oleks ühe korra nagunii keerama hakanud, aga arsti juures käik andis kindlust, pole vaja nii palju muretseda, et äkki ma teen midagi valesti.
Eile oli siis meie kordusvisiit, et hinnata edasiminekuid ja nagu eespool mainitud, on tegu väga tubli tibuga (: Pooleteise kuu pärast läheme veel korra tagasi ja kui soovi on, saame ka ujumas käima hakata, kuna vesi annab lisakoormust ning "tubli tibu saab veelgi tublimaks".

Tänane hommik on minu tagasihoidlikul isikul juba korda läinud- löhkumislinnuke sai kirja. Nimelt olin osav ja suutsin seinalt peegli alla kukutada. Päris kildudeks ei läinud, aga enda peegelpilti saab nüüd mosaiigi vormis imetleda.