Kuulsusrikas reis Saaremaale.

Jõudsimegi kohale! Tervelt ja ilma suuremate sekeldusteta.

Etapp 1. Tartu-Tallinn via Edelaraudtee.

Kuna rongiga oleme ka varem söitnud, ei olnud miskit üliuudset ei meile ega pönnile. Kuna kodus tegi Pärt ühe tunnise linnu-une, siis juhtus see, mis juhtuma pidi - tulid külla uni ja jonn. Süles kussutamine ei töödanud ja ei jäänud üle muud, kui pidin paljastama parema rinna ja süüa pakkuma. Eks see avalikus kohas rinna andmine ole nii ja naa. Mina (ja arvan, et ka teised meie vaguni reisijad) eelistavad jonnivale tühja köhuga lapsele rahulikku ja röömsat last. Tissi otsas jäi Pärt tudule, und jätkus taas vaid tunnikeseks, aga ärgates oli tuju hea ja meel röömus.

Ja eks see tissitamine toimus meil lambanaha varjus, seega julgen arvata, et kellegi sündsustunne kannatada ei saanud.

Vaheetapp. Lennart Meri nimeline Tallinna Lennujaam.

Jõudsime aegsasti kohale, olime moodsad ja tegime e-check-in'i ning suundusime turvakontrolli. Kuna ma olen ka muidu üle keskmise udupea ja eks Pärdiga koos kuskil käies ma rohkem jälgin teda, kui muud, siis pidime läbi metallidetektori 2 korda käima, kuna minu juukseklambri peale hakkasid väravad piiksuma. Enne seda olin ma pardakaardid pannud jope taskusse, nii et neid meil kontrolliti ka tagantjärgi. Ja lisaks ma ei teadnud, et laps tuleb turvahällist välja võtta, et ka häll läbi selle masina, millega kotte-jopesid ja muud kontrollitakse, lasta. Sellegi eest sain siukse poolkurja pilgu osaliseks.

Önnelikult kinnisesse tsooni jöudnud, suundusime mähkimisruumi, kus sai rahulikult omavahel olla- mähkut vahetada ja tissitada ning juttu rääkida. Suur miinus on aga see, et selles ruumis puudub wc. On kraanikauss, mähkimislaud ja tugitool, kus toita last. Aga ei mingit potti. Ei hakanud ma lapsega koos ka naistevetsu trügima, nii et tuli olla tugev!

Oma värava ees pardale laskmist oodates leidis Pärt kohe söbranna. Ja oh üllatust- kuulsa söbranna. Üks Sönajala-ödedest, kes samuti Kuressaarde lendas. Sattusime tema ja ta söbrantsi körvale istuma. Ja kuna Pärt on meil vana sebija, tegi ta kohe tädidele naerunägu, mille peale hakati uurima, vana on ja mis nimi jne. Daamide meelest on Pärt üks öige eesti nimi ja pealegi on ta kena väikemees, kellel on uskumatult armsad naerulohud (:

Etapp 2. Tallinn-Kuressaare via Estonian Air.

Nüüd siis köige hirmutavam, aga samas ka köige lühem etapp - 45 minutit lennukis. Beebi turvavööga tutvus tehtud ja Pärt enda külge aheldatud, hakkasin teda kussutama, kuna talle reeglina ei meeldi pikali olla nagu turvavöö instruktaaž ette näeb - suur mees tahaks ju istuda! Aga nii kui lennuki mootorid pörisema hakkasid, jäi ta magama ja nii kuni maandumiseni. Terve tudu lutsiti lutti, nii et minu suur mure, äkki körvad jäävad lapsel lukku, oli ka murtud.

Kella ma küll ei jälginud, aga ei olnud see lend kohe kindlasti pikem kui 30 min. Ehk siis see koosnes öhkutöusust ja maandumisest - mingit lendamisekohta nagu ei olnudki (:

Pagasilindi juures passides astusid ka söbrannad korra ligi ja uurisid, kuidas lend läks. Kuuldes, et terve aja magati, arvasid nad, et ju siis oli igav (:

Kuna jöudsime Kuressaarde varem, kui graafikus kirjas, saime veel vanaema ja onu oodata, kes meile vastu pidid tulema. Aga üllatuseks oli üks mo söbranna ka meile vastu tulnud, siis ta tegi selle 10 min ootamisaega Pärdiga tutvust ja saime juttu aetud ning küllamineku kokku lepitud.

Orienteeruvalt kell 19.15 olimegi Nasval, 5 tundi pärast Tartust tulema hakkamist. Vördluseks: bussiga tulek vötab 6,5 tundi ja tunduvalt rohkem närvirakke.