Mäletan väga hästi aegu kui uudist Pärdist teadsime vaid meie Heleniga. Suur ärevus hinges, mis just kui ootas paisu tagant välja murdmist. Teadmatus kuidas teised tite uudisele reageerivad kruvis pinget aina ülesse. Polnud ju kellelgi meist lapsi.
Ühel hetkel see lihtsalt juhtus. Rääkisime Sandriga msn-is tööst, remondist, puhkusest ja muust tühjast tähjast, kuni ühel hetkel ei pidanud Sander enam vastu. "Mis ma ikka keerutan, meil on titt tulemas." No siis ei olnud ka minul põhjust ennast enam tagasi hoida, tulv oli valla päästetud. Edasi rääkisid morsad, alfa-isased, kuidas soovite vaid lastest, rasedusest ja oma kallitest kaasadest.
Ugala suvepäevadel sai selgeks, et põnne tuleb siia ilma järjest juurde Helle Margus, Nele ja Hardo. Jutu teemad samad, aga seltskond muutus järjest suuremaks. Kõigi raamaturiiulitele ilmusid uued raamatud ja käidi ennast beebi kooli loengutes harimas.
Mida aeg edasi, seda põnvamaks läks. Põhitõed olid omandatud, aga ärevus hinegest ei kadunud kuskile. Kõiki huvitas vaid üks küsimus, milline küll see pisikine inimene välja näeb. Vastused sellele küsimusele on tänaseks päevaks teada, aga ärevus pole ikka kuskile kadunud.
Sander ja Rudolf on pildilt puudu. Üritame seda viga peagi parandada ja organiseerime ühe kokkusaamise ka Tallinnas :)
VastaKustutaVäga armas!!! Õllepudel ja lastejutud k2ivadki käsikäes:P
VastaKustuta