Möned pildid telefonist :)

Pärt on toidupoe rallikatega juba tuttav!

Ja kelgutamine on ka tore!

Eriti, kui issi veel kiiret söitu teeb! :)

Oleme käinud ka beebikinos.

Ja suvel Saaremaal.
Kihutasid mul eest ära... Mere kutse? :)

Scarlett Karlovas

Õnne tänaval on kõik tatised ja köhased. Öösel sadanud lumi tundus aga nii ahvatlev, et otsustasime Pärdiga õue kelgutama minna.

Maja ees askeldasid naabrid lumelabidatega. Lumehanges toimetas väike sõber Henri, kellega Pärt kohe ka tuvust tegi. Me ei raisanud aga pikalt aega ja istusime kelgule.



Tõe huvides olgu mainitud, et rasketest ilmastikuoludest tingituna käis meie kelk paar korda ümber ka. Suurt kahju sellest ei sündinud, sest lumehanged olid kaugelt kõrgemad kui Pärt ja maha sadanud lumi oli väga pehme.



Selleks ajaks kui kelguga kodu juurde tagasi jõudsime olid naabrid maja lumevangst lahti kühveldanud, nii et väiksed poisid said mööda õue ilma suurema vaevata ringi tatsuda.

Talv Pärdile meeldib!

Pühapäev 14.november

Pühapäeva hommikul oli ärgates voodis suurem sagimine, sosistamine ja kingipaki krabin. Mulle omaselt oli silmade lahti hoidmine väga raske ja pea vajus padjale tagasi. Agrad äratajad ei lasknud end sellest häirida ja jätkasid õhinal paki kallal krõbistamist. Varsti sai uudishimu unest võitu, paberist oli välja tulnud pilt meist kolmest issi töölaule - võtsin nad oma kaissu ja musitasime:)

Lõuna ajal läksime kõik koos jalutama nagu ikka pühapäeviti. Tore on mööda linna inimesi, koeri, maju uudistada või Herne poest ostetud burgerid tänaval süüa, nii et suu kõrvuni kastet täis. Rõõmsaks tegi meele teadmine, et see eriline isadepäev on tegelikult üsna sarnane teistele pühapäevadele – mil ma olen tavaline isa.

Tavalisena ma end sellel päeval siiski lõpuni tunda ei saanud. Karlova kohvikus „Anna Edasi“, kuhu me küll siiani kahetsusväärselt vähe oleme jõudnud, tuli mul end tõestada. Heleni ja Pärdi toetusel õnnestus mul seljatada kõik vastased, kes julgesid minuga kartulite koorimises mõõtu võtta.

Pikast päevast väsinuna jäid isadepäeva üllatuste korraldajad koju tulles voodis pikutades magama. Aura külastus jääb seega mõneks järgmiseks korraks.

Kummikud ja mänguasjamuuseum.

Pärt ja Karl Mathias käisid eile emmedega koos mänguasjamuuseumis! Oli alles vahva!
Ega nad väga huvitunult ekpositsiooni süvenenud, aga niisama oli ka lahe ringi joosta. Pärt muidugi arvas, et ta tahaks asju katsuda, tagus käega vastu kaitseklaasi ja kordas "aitäh-aitäh-aitäh", näidates näpuga nukkudele, karudele ja muule põnevale.
Köige vahvam oli väikemeestele (vähemalt minu meelest) lauamängude sahtlid. Nimelt sahtel lahti tömmates olid klaasi alla erinevad lauamängud. Sahtlite lahti-kinni lükkamine on nagunii peaaegu et köige pönevam tegevus üldse, seega ei tahtnud sellest küllalt saada.
Muuseumis on ka eraldi laste mängutuba, seal jätkus lustimine täie hooga.
http://www.mm.ee/
See siis muuseumi link, kui kellelgi huvi mänguasjade ja muuseumide vastu :)

Aga ega ka kodus palju igavam pole, nimelt sai Pärt oma esimesed kummikud. Ka muidu on tal suur jalatsitevaimustus, aga nüüd on vaieldamatud lemmikasjad tema enda isiklikud kummarid. Täna näiteks peitis ta kummikud mänguasjakasti, muude oluliste ja väga oluliste esemete sekka. Ja ka tema on nüüd see laps, kes tahab toas kummikutega köndida. Taaskord seik tänasest päevast - mööda korterit tatsub ringi porgandpaljas Pärt, aga kummikutes!
Kuna need kummikud on tegelikult tänane ost, ongi köik kummiku-naljad suht värsked, aga seda ilmekamalt tuleb esile nende imeliste jalatsite fenomen!

Beebist on saanud väikelaps :)

Pärt on viimase nädalaga päris kövasti oma köndimisoskust treeninud. Ta tahaks rohkem liikuda kahel jalal, aga kui on kiiresti-kiiresti vaja midagi kätte saada vöi teise tuppa minna, siis ta viskab siruli ja käputab- see tuleb lihtsalt paremini välja. Aga väga lahedalt taarub, nagu läheks vastu tuult, ise omadega rahul, sest palju paremini saab laua pealt asju alla tömmata ja muidu asjapulk olla.

Ragmar vöttis vörekalt 2 pulka ära, pönn saab ise voodisse ja voodist välja ronida. Alguses ei saanud ta hästi aru, miks on voodis auk ja teda ronima utsitades ei tulnud välja. Nüüd on nipp käes, ja selle asemel, et õhtul/päeval ilusti magama minna, laseb ta jalga.
Varemalt ta lihtsalt väsis jauramisest, välja ju ka ei saa, tuli lihtsalt magama jääda. Aga nüüd on vabadus käeulatuses, vups ja toa peale.
Täna ta tegi seda trikki ka öösel. Ärkasin Pärdi kisa peale, aga öige pea tuli vaikus (kui ta kisab, ma ei lähe kohe surkima, ta tavaliselt kobab veidi ringi ja taibates, et jätkuvalt on öö, jääb uuesti magama). Arvasin juba, et vöib ka ise edasi magada, kui äkki pisikesed käed mind patsutama hakkasid ja pimedat tuba täitsid kilked. Pärdu oli voodist välja roninud ja kondama tulnud!

Tere sügis!

No tänane ilm on küll ekstra kehvake. Tuul ja vihm ja külm - sügis on töesti käes!
Oleme jälle laisad olnud ja blogi unarusse jätnud. Ata-ata :) Aga siit siis uudiseid:
Pärdil on 7 hammast, all 3, üleval 4. Ülessa hakkavad kohe-kohe nö kihvad tulema, hull jama on nendega. Pärt juba pea nädala magab jube kehvasti, öösel 2-3-4 ärkamist. Ragmar vöttis kasutusele mp3 rahustamis-meetodi. mp3-mängija on siis pisikene pleier, kust saab muusikat kuulata.
Stseen suvalisest ööst Önne tänaval:
Köik magavad. Karjatus. Lutt kolksatab pörandale (jah, magamiseks meil on vaja lutti, muul ajal saab ilma läbi). Veel üks karjatus ja nutt. Ärkab emme. Paneme luti suhu, ei tule und. Vahetame mähkme, ei tule und. Panem igemegeeli. No und ei tule. Sahmimise peale ärkab löpuks ka issi. Vaatab, kuidas Pärt oma vörekas, mina meie voodi ääre peal teri nokime ja itsitab. Ning pakub välja lahenduse- laseme muusikat! Paneb tööle mp3-e ja anna selle Pärdile. Ei mingit nuttu enam. Lummatult kuulab Pärt TheSmiths'i (stiilinäide kuulamiseks siit: http://www.youtube.com/watch?v=LK8H7Qn3ifA) ja ümiseb ning öötsub kaasa. Poeme meie teki alla ja jälgime Pärti, muusikamasina ekraan valgustab vörekat piisavalt, nägemaks, mis toimub. Vaikselt libieb käest pleier ja vajub pikali laps. Nohiseb ja uinub laulu saatel. Vaikselt-vaikselt hiilin voodist välja ja vörede vahelt kougin oma kätte pleieri. lülitan selle välja ning ka ise kaissu tudule! Kiitus siinkohal Ragmarile efektiivse ent samas meelelahutusliku meetodi kasutusse toomise eest!

Käima Pärt ei taha veel hakata. Et rohkem harjutada liitusime väikelaste rühmvöimlemise grupiga, mis möeldud just nimelt esimeste sammude tegijatele. Päris vahva. Kellaaeg on nagu alati, halb. 11-11.30. Meil see aeg esimene uni. Nii et trenni löpp läheb juba käest ära, laps on väsinud ja pahane ning tahab teisi hammustada. Uhh, Pärdil on halb hammustamise komme, kui ta pahandab. Nagu väike koerake, uriseb ja tahab hammustada. Käega löömisest oleme peaaegu lahti saanud, kui ta liiga agaralt hakkab näo ees vehkima, ütlen ei tohi, tee pai. Siis rahunetakse ja teebki püüdlikult pai. Musitamine on ka käpas.

Sönadest ütleb "emme"-emme. "mämm-mämm"-söök, jook. "iššš"-issi. "adähh"-aitäh.
pudisemelt tulevad välja ka "eda"-seda (samal ajal näitab näpuga, mida enda kätte tahab, enamasti aga ütleb ta aitäh ja näitab näpuga) ja kordamine. Näitan lambile ja ütlen "lamp", Pärt vastu "amp" jne.

Sünnipäevasid on palju olnud, tutvusringkonna pönnid on usinalt 1.sünnasid tähistanud, alates juunist kuni detsembrini saab iga kuu mönda söpra/söbrantsi önnitlemas käia. See aasta oli vist rahulik üritus, emmedele-issidele rohkem. Edaspidi lähevad need peod vast valjumaks, aga noh, nii peabki. Sünnipäev on ju vaid kord aastas ja siis tohibki mürglit teha.

Emmel-issil väga palju uudiseid ei olegi. Töö ja kool. Minul ka nüüd trenn. Käin BodyBalance'is, mis on kombinatsioon joogast, tai-chist, pilatesest ja peaks parandama liikuvust ja rühti ning tekitama heaolutunde. Eesmärgiks on kaks korda nädalas ikka kohal käia, seni olen graafikus.

Oeh, niimoodi ühekorraga ei tulegi köik meelde, aga tähtsamad asjad sai vist kirja pandud :)
Päikest meie vastikusse sügisesse! :)

Emme tööl.

Olen nüüd tagasi tööinimeste ridades. Käin poole kohaga ja graafik on vöimalik teha nii, et minu vahetused on nv ja üks öhtu nädala sees, ehk siis neil aegadel, kui Ragmaril vöimalik Pärdiga kodus olla :)
Kaks töist nädalavahetust on juba üle elatud, ei ole hullu midagi. Kartsin, et äkki tuleb hirmus Pärdi-igatsus, aga ei. Eks ma ikka mötlen, et mis nad küll praegu kodus teevad, aga mitte murega, et kas saavad ikka hakkama. Muidugi saavad!
Pärdil on nüüd 6 hammast. Kuues on täna öösel löikunud, ei olenud jonni ega miskit. Järgmisena peaksid tulema purihambad, nende kohta olen kuulnud hirmulugusid, et kui varem on läinud rahulikult, siis purikatega on mürgel garanteeritud. Eks seda siis näha ole.
Mis siis veel uudist... Ragmaril oli eile ARK-i söit, 10 päeva pärast saab load kätte :)
Mina jätkuvalt ajan informante taga, bakatöö jaoks vaja intervjuusid teha. Ka inimesed, kes olid alguses aktiivsemad suhtlejad on nüüd vaikseks jäänud. Eks see osalt ole ka minu viga, aga ma väga ei soovi inimestes juba ette halbu emotsioone tekitada, et ma olen see neiu, kes kogu aeg tüütab ja midagi tahab. Uuuhhh, elame-näeme :)
Pärdil on ju varsti sünnipäev, 12 päeva pärast, kui täpne olla. Me proovime tublid olla ja sünnipäeva puhul Pärdi sünniloo postitada, ehk on veel meeles :) :)

Vaevaline juuli.

Tere üle pika aja! :)
Juulikuu on olnud palav. Väga palav.
Algas kuu haigusega - Ragmaril oli 2,5 nädalat äge keskkörvapöletik, alguses ühes, siis ka teises körvas. Pärdil samaaegselt kasvasid usinalt hambad, nii et mölemad poisid ei olnud oma parimas vormis.
Aga mis siin haigust ja muud jama meenutada, nüüd oleme köik terved ja röömsad!

Pärdil on kogunisti 5 hammast, nagu ka pildilt näha saabsamuti käputab ta ilusti, tirib end väga usinalt püsti ja teeb külgsamme. Vahel ka harjutab tasakaalu, laseb mölemad käed lahti, sekundikese seisab ja siis kukub ümber. Üks kukkumine oli väga õnnetu, ta proovis oma vöimeid vörekas seistes. Aga pepu peale potsatamise asemel kaldus laps ette ja sirgelt otsakondiga voodi nurgaposti. Kohe korralik pauk käis ja oh seda kisa ning maailmatu sinikas-punakas oli ka uhkeks aumärgiks.

Tissitamine on meil kahanenud ühe korra peale, vahel ka kaks korda. Tissi on ta siis nöus vötma vaid öösel poolunise peaga. Päevasest ta ise keeldus, nende kuumadega läks asi eriti lootusetuks, ei vöta rinda, tee mis tahad. Pereöde arvas ka, et kord on temasugusele väikemehele vähe ja nii päeval proovime pudelist jätkupiimasegu juua, aga ega see ka libedalt lähe, peame vist erinevaid segusid proovima, hetkel kasutuses olev talle väga ei maitse ja mingeid kahtlaseid punne ona lpsele tekkinud. Oh seda jama selle pudelimajandusega, hea, et eelnevad 10,5 kuud ei ole sellega tegelema pidanud. Kuu pärast on Pärt juba aastne ja siis saab poepiima proovida ning ehk ka öisest tissitamisest loobutud. Kahju on küll, et pole enam tissibeebit, aga aastane on juba suur mees ja oleme saanud väga mönusalt ja päris pikalt ikkagi tissutada, nii et tuleb rahul olla! :)

Jaanid Saaremaal

Pärt emmega praamil from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Meie Pärdiga söitsime kohale juba varakult, et olla kohal tädi Laura koolilöpuaktusel. Söit läks kenasti, aga kohale jöudes läks paar päeva, et harjuda ümbruse ja inimestega. Ka kutsuga sai Pärt söpradeks :)
Jaaninädala kaks tööpäeva selja taga tuli Saaremaale ka Ragmar, tal "vedas", sai praamijärjekorras 4 tundi oodata. Üle tulime nii meie kui Ragmar Regulaga ja tagasi ka Regulaga, uus uhke praam Saaremaa peab veel meid ootama.
Jaanid olid vaiksed, korra käisime külas, vanaema ja tädi jäid magavat Pärti passima, aga Pärt vist sai aru, et emme-issi hiilisid õue ja ärkas paar tundi hiljem üles. Tegelikult ei lasknud lapsel magada kasvavad hambad, ülemine ige oli kohutavalt paistes ja punane, nüüdseks on löikunud meie kolmas hammas ja ega see neljaski vist kaua oodata lase! :)

Uus hammas.

Eile hommikul leidsin Pärdi suust uue hamba servakese. Pönnil on nüüd kaks korda rohkem hambaid - ühe asemel kaks :)

Pärt on püsti!

Väikemees on saanud selgeks enda püsti vinnamise...
Püsti saamine on üks asi, aga püsti püsimine midagi muud, tasakaal on vaja veel üles leida. Nüüd ta siin meil turnib, mänguasjakasti, söögitooli, voodi jne najal. Hiilin tal mööda tuba järgi ja teen julgestust.
Käputamine käib jätkuvalt pooleks roomamisega ja endiselt oleme önnelikud ühe hamba omanikud :)

Ei olegi tuulerõuged.

Vot siis.
Nimelt pani diagnoosi pereõde, telefoni teel. Huumor, ma tean. Aga noh, lapsel oli kolmapäeval kaks punni, neljapäeva hommikuks juba nägu täis. Mötlesin, et ootame reedeni ja kui asi parem ei ole, siis arstile. Reede hommikul oli eelmise päeva punnid heledamaks hakanud tömbama, aga oli juures ka uusi. Arstile helistades ja olukorda kirjeldades väitis pereõde, et tegu on tuulerõugetega, Tartus on hetkel laine. Palaviku puudumist seletas ta sellega, et mida väiksem on laps, seda kergemini ta haigust läbi põeb. Jäi kokkulepe, et esmaspäeval helistame ja räägime, kuidas meil läheb.
Istusime siis neli päeva kodus, teadmisega, et poisil on tuulerõuged.
Täna helistasin ja palusin ikka üle vaatamist, et teada kindlalt, kas Pärt on nakkusohtlik või mitte. Ja mis välja tuleb, ei ole mingeid tuulerõugeid.
Saame nüüd taas inimeste sekka, aga punnide põhjuse otsimine alles käib, kõige tõenäolisemad süüdlased on sääsed. Taaskord tõestus - ei maksa midagi hõisata vedamise üle (nagu ma üle-eelmises postituses tegin), karistus on kerge tulema!

Tuulerõuged.

Pärdil on külas tuulerõuged. Enesetunne on hea, palavikku ei ole, veidi vingusem on, aga ehk pääseme kerge läbipõdemisega.

Suvi või midagi sinnapoole.

Öööhh, kui palav on siin. Ja need sääsed- hirmus lihtsalt. Olles näinud veel hirmsamat moodi äranärituid kui meie Ragmariga, tundub sääsesituatsioon pisut helgem. Aga ega hommikul kell pool 5 kärbsepiitsaga mööda tuba hiilida, et pinisemist ja selle tekitajaid likvideerida, väga helge just ei ole. Pärt on önneks pääsenud, ta ei ole sääskedele apetiitne.
Kuum ilm ja rohked sääsed ei sega aga loovat Tartu vaimu, meie hoovipealne prügikast on saanud kauni raamituse:Vähemalt mina sain küll muiata, kui koju tulles selline taies vastu vaatas.
Kuna ei ole nii pikalt kirjutanud, on ka uudiseid. Meil on esimene hammas! No see ei ole veel otseselt hammas, serv on igemest väljas, aga löikumine on toimunud! Ura-ura-ura! Roomamine on juba täitsa käpas, vahel harva suure hooga edasi minnes toimub ka roomamise ja käputamise vahepealne vorm. Istudes on Pärt hakanud end püsti sikutama ja on eriti önnelik, kui saab seista. Samuti öppis noorsand ära köhuli magamise ja sellega koos ka voodis ringi rändamise. Näide: magama minnakse selili, varsti ollakse külili, siis köhuli (aga voodis risti), veidi aja pärast on jalad pulkade vahel välja topitud jne jne jne. Tuleb olla tugev, et oma naermisega teda mitte äratada, kui piilumas käia, kuidas magatakse :)
Täna käisime rannas, kuna linnalegend räägib Emajöe suppsoojast veest. Vördlus on pisut ülepakutud, aga esimesed ujumised saime Ragmariga tehtud, Pärt kastis issi-emme abiga korra varbad vette ja ülejäänud aja mängis teki peal. Tema suplused looduskaunites kohtades jäävad veel ootele.

Pärt roomab!

Läks aega, mis ta läks, aga sai ka poisu liikuma.



Nii osav Pärt veel pole, et teise tuppa oskaks roomata, ta siin väikesi vahemaid veel läbib.
Emadepäeva tähistasime kohvikus, Pärt maitses smoothie't ja vahelduseks näris saiakontsu, hiljem käisime ka mänguväljakul kiigedega tutvumas :)

Poolpaljad mehed.

Sel nädalal käis Pärt hoopis issiga ujumas ja mina mängisin basseini ääres paparatsot ning andsin kaamerale tuld! Nagu näha läks vees sulistamine hästi. Pildid annavadki edasi beebi"ujumise" - laps hulbib ja lapsevanem ujutab. Ja nii 20-25 minutit. Aga väga vahva on! :)

Seekord oli pönn veidi laisk ja lebotas enamus aega issi kätel, veidi pritsis vett ja ajas palli taga. Aga uneaeg söitis kuidagi väga sisse ja 15 veeminuti peale tuli juba jonn-jonn, venitasime 20 täis ja siis välja.

Muidu läheb kenasti, pühapäeval käisime issile kaasa elamas, kes Tudengipäevade kummipaadirallist osa vöttis. Emajöe poole jalutades sai naljaga pooleks arutatud ka minu potentsiaalset järgmiseaastast osavöttu, jälgides veest nöretavaid vöistlejaid ja kuna ilmgi oli päris jahe, arvan, et vajan seda aastat, mis jäänud järgmise rallini, järelemötlemiseks.
Pärt eile taaskord roomas, niiumbes 5 cm. Käputamisasendisse lükkab end ikka päris usinalt, nii et on lootust varsti ka käik sisse saada!

Pärt on väge täis!

Ujumine on ikka vahva küll. Seekord oli juba tuttav asi see bassein ja ikka mehemoodi sai ujumist imiteerides käte-jalgadega vehitud. Kahju, et me kahekesi käime ja pildistajat kaasas ei ole. Peab rannailma ootama ja Emajöe/Nasva plaazi jaoks end sisetingimustes vormi ajama.
Lisan ka paar pilti. Kuulsast "kutsu"- ehk käputamisasendist. Ja on ka pöhjust! Eile peale vanni oli väike Pärt väge täis ja tömbas end ise käputamisasendisse. Nii ilusat asendit, nagu piltidel (emme sätitud), ise veel ei saavutata, aga oleme sinnapoole teel. Ka täna ta usinalt harjutas seda. Sobivaim on harjutamiseks meie vöi enda voodi. Pörandal on ilmselt libe ja mängumatil ma ei ole teda tabanud käputamisasendisse töuget harjutamas. Aga noh, küll hakkab ka seal tulema.
Lisaks on toimunud öhkörn edasiminek roomamise vallas. Ta nihkus ühe päeva paar sentimeetrit, üritades kätte saada minu käes olevat fotokat. Videol on see nähtav hetkel 0:55. Muude pönevate asjade seas said jäädvustatud kätel köikumine ja edsiliikumise soovi väljendav käte-jalgade vehkimine ise köhu peal olles. Samuti ka minu hale möödapanek- soovist head materjali lindile saada üritan last meelitada sinise röngaga, aga panen selle liiga lähedale ja ilma mingi pingutusega see haaratakse ja heidetakse körvale.

76 km Võhandu jõel

Hommikul kell 7 olime koos 315 paatkonnaga Tamula järvel stardis.

Ilm oli ilus, päike paistis ja meil enesetunne hea. Saatemeeskonna vormi kohta mul andmed puuduvad, aga esimeses kontrollpunktis olid ka nemad kohal ja kaamera surisemas.

Ümberminek from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Tõele au andes, tuli meil ka korra ujumas käia. Mis juhtus vaadake ise.

Ümberminek from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Lõpuni kahjuks sellel aastal ei jõudnud. Üritame sellel nädalavahetusel Võhandul omandatud kogemused ära kasutada ja Türi-Tori kiirlaskumisel paremini esineda.

Kes teab, järsku järgmisel aastal proovime Võhandul uuesti!

Pärt on humorist. Viimasel ajal on tal tekkinud suur soov magada kõhuli. Aga ta ei oska. Nimelt kui ta une pealt keerama hakkab, ei saa ta õigesse asendisse ja kui ma teda õrnalt aidata proovin, ärkab ta selle võimlemise peale üles ja siis on kisa lahti. Oma praegust esimest uinakut ta teeb nüüd külili, kikerdas enda jalad pulkade vahele ja magab nagu miška. Uskumatu.
Alles sain hõisata, kui rahulikud ööd on, kui see köik sai läbi. Täna söi ta kolm korda öö jooksul ja ärkas tavapärase kella 7 asemel kell 6. Kuigi igemed helendavad korralikult, ei ole nad tavapärasest rohkem punni läinud, nii et ei oska hambaid ka kahtlustada. Loodan, et uni saab meil varsti korda.
Käisime esmaspäeval ujumas. Väga vahva! 25 minutit olime vees, Pärt oli nagu poi, hulpis. Vaja oli koht, juhendajad ja basseinikaaslased üle vaadata, siis sai ka mänguasju taga ajama hakata. Meil on 4 ujumiskorda veel, täitsa ootan juba järgmist. Ujumisjärgselt magas pönn väga magusat ja sügavat und, eks see ujumine väikest meest ikka omajagu väsita.
Arsti juures saime ka kenasti käidud, süstide peale tuli kisa, aga see läks kiirelt üle. Kaalu 9180, pikkust 73 cm. Nii et igati ponks poiss.
Ragmari kanuutamine läks ka kenasti. Tagasi tuldi valutavate lihaste ja külmetusega, aga rahulolevalt.

Oska öelda EI! :)

Siin ka videotöestus pearaputamise kohta. Äge, ekosole!

Eilne öö möödus meil, oh üllatust, magades! Jah, magades!
Õhtu läks nagu tavaliselt. Söime pudru ära, natuke rääkisime juttu ja siis oma voodisse teki alla. Pea silitamise ja käe hoidmisega Pärt varsti magas, kell oli 19.45 kanti, kui lahkusin voodi körvalt. Esimene ja etteruttavalt öeldes ka ainus ärkamine oli kolmveerand 1 (magatud 5 tundi), söi isuga tissi ja voodisse töstes oli juba poolunes. Minu seni pimedad silmad ja napp aru tabasid ära, et Pärti häirib koridorituli, mis seni on pölenud pöhjendusel, et ma näeksin, mis ta öösel teeb. No mul on vaja ju veenduda, et köik on ikka korras! Panin tule kustu ja läksime ka ise magama. Imede-ime, laps ärkas kell 07.30. (6,5 tundi magatud). Suurepärane lihtsalt! Nagu targad raamatud, mida olen lugenud, räägivad- valge päev ja pime öö on lapsele märguanneteks, millal magada ja millal mitte. Tundub, et tösijutt!
Kuigi Pärt ei ole enam tibatilluke, on täitsa ok, et ta korra öösel ikka sööb. Varsti ta magab öö ilma söömata ja lausa kahju hakkab, kui sellele möelda. Ta on ju nii armsake, kui ta kaisus pikutab ja isukalt tissipiima konsumeerib.
Hetkel pönn magab, kogub jöudu arsti juurde minekuks. Kaks süsti ootavad ees. Hirmus lihtsalt!

Valmistumine Võhandu maratoniks

Kanuuga Elva jõel vol. 2 from Tõnis on Vimeo.

2010. aasta 17. aprilli varahommikul saab stardi üks kauneim ja karmim aerutamismaraton

Euroopas.

Läbida tuleb 100 kilomeetrit ühe päevaga huvitaval ja ekstreemseid momente pakkuval jõel. See on aukartust äratav väljakutse kõigile aerutamishuvilistele.

Startides Võru linnast Tamula järvelt on jõekaldad esmalt madalad. Peale mõnetunnist aerutamist muutuvad kaldad järk-järgult kõrgemaks ning jõgi jõuab ürgorgu. Ürgorg on liigendatud paljude lisaorgudega ning ääristatud järskude metsaste kallastega ja arvukate püstloodsete liivakivipaljanditega.

Kaljuseintes ja lisaorgudes on mitmeid allikaid ja allikakoopaid. Maratoni viimases osas muutuvad jõekaldad taas madalamaks.

Jõe ürgsem ja huvitavam osa on umbes 45 km pikk ning asub maratoni keskosas. Siia vahele jääb ka kaitseala, mis on 12 km pikk hõlmates mõlemast kaldast 300 m maastikku. See on jõe kõige kiirevoolulisem osa mitmete veskitammidega. Keskmiselt langeb siin jõgi 1,7 meetrit ühe kilomeetri kohta.

Jõel sõites avanevad suurepärased vaated põlismetsadele ja niitudele ning liivapaljanditele, mida vanarahvas nimetas müürideks.

Aegade jooksul on jõele ehitatud kokku seitse vesiveskit. Neist mõnedest on jäänud järgi vaid varemed, aga just nende veskitammide läbimine lisab maratonile paraja portsu adrenaliini.

Lõpetuseks mõni mõned klipid olukorrast kohapeal:

Naljanumber.

Pärt on selgeks saanud pea raputamise. Hirmnaljakas lihtsalt.
Stiilinäide meie tänahommikusest vestlusest mähkmevahetuse ajal:
Mina (lauldes): "Pärt on emme väike beebi, emme väike pisibeebi!"
Pärt raputab usinalt pead vastu, otsekui tahaks vastata ei-ei-ei-eiiiii!
Mina (küsivalt): "Kas sa ei olegi emme pisikene beebi?"
Pärt raputab veel usinamalt pead ei-ei-ei-ei-eiiiiiiii!!
Mina:" Kas nii siis ongi? Sa ei ole emme pisibeebi?"
Ja oh seda raputamist. Enam ei suutnud lihtsalt naeru kinni hoida, ka Pärt hakkas selle peale naerma ja nii me siis raputasime mölemad omi päid ja naersime. Hea algus päevale! :)

Poisid kahekesi #3

"Päev" algas vara, öösel kell 3 Pärt ärkas, söi pisut ja jäi uuesti magama. Minul olid veel napid 30 minutit äratuseni, mille veetsin poolunes. Peale telefoni äratuspiiksu vedasin end vannituppa, kus külm vesi aitas ärgata. Kreem näkku, juuksed korda, kleit selga ja valmis ma olingi. Hiilisin veel korra magavatele meestele hüvastijätupaisid tegema ja oligi aeg minna, et kell 4.30 bussijaamas olla.
Hommikune reis Tallinna möödus magades. Tallinna bussijaamas oli aeg pugida pakk küpsiseid ja veidi ringi vahtida, kui juba veereski ette Kuressaare buss. Mis siis muud, kui peale ja teele! Nüüd enam und ei tulnud, möte jooksis eesseisvale päevale ja oma meesperele, sai ka koju helistatud ja uuritud, kuidas hommik on läinud. Veendudes, et köik korras, sai taas bussireisi "nautida".
Päev oli kiire. Matustest ma siinkohal parema meelega rääkima ei hakkaks.
Tagasisöit algas väikse närviködiga. Kuna maad kattis paks udu, tiirutas lennuk 2 korda rada otsides lennuvälja kohal (lennuk nimelt tuli Tallinnast, et siis tagasi söita), murelikke reisijaid hirmutas juba möte bussisöidust, eriti vist mind, kes ma olin hommikul selle köik juba läbi teinud ja lootsin tagasi koju veidi vähema vaevaga saada. Kolmandal korral önnestus siiski maanduda ja reis vöis alata. 30 minutit ajakadu tähendas ka planeeritud Tartu bussist maha jäämist ja koju jöudsin tunnise "hilinemisega". Pärt ärkas minu kojutuleku peale üles ja tervitas kisaga, kui peale kallistusi ja tissutamist oli jälle uni magus. Nagu ka meil Ragmariga. Oli pikk päev!

Poisid kahekesi #2

Hommikul Pärt nutab ja mina mõtlen läbi une, et miks Helen poisile lutti juba suhu ei pane. Annan müksu vasakule - padi! Helen oli öösel bussi peale läinud, niimoodi et mina midagi ei kuulnud. Panen Pärdile luti suhu tagasi, aga poisil uni läinud ja silmad nagu nööbid. Kell on kuus hommikul. Tavaliselt tõusen tööpäeviti poole kaheksast!

Lootuses, et põnn ikka magama jääb tõstan sõber Alberti Pärdile mängimiseks lähemale ja üritan ise edasi magada. Alles tunni aja pärast kui Pärt on mulle ja Albertile oma unenägudest jutustamise lõpetanud vajub põnnil silm uuesti korraks kinni. Pooleks tunniks.

Ongi kell pool kaheksa ja päeva rutiini täitmine võib alata. Kollased lipikud köögis jätavad eksimiseks vähe võimalusi. Sööme püreed ja sätime end "Südameasja" vaatama. Kohe järgneb ka Heleni esimene kontroll-kõne, kas poisid on ikka teleka ees valmis? On :)

Järgneb väike tudumine, mäng, püree, vitamiin ja mäng. Uuesti püree ja õue. Imetlen Helenit, kes suudab lapse koos vankriga keldrist õue hiivata. Kerge see ei ole.

poisid kahekesi from Ragmar Riismaa on Vimeo.

Jalutasime õues kokku peaaegu neli tundi. Käisime Emajõe ääres suurt vett vaatamas, turul ja kesklinnas. Ilma ei anna võrrelda Küprose omaga, aga jalutuskäigu lõpuks tuli ka meil päike välja. Nii sai Pärt pärast põrandal palja tagumikuga päikesevanni võtta.

Minul tuli võtta köögist järgmine purgike koos kollase sildikesega ja järgida instruktsioone :)

Helen oli vahepeal jõudnud lennukiga Tallinnasse. Üllatus-üllatus. Kuressaare lennuk jäi jälle hiljaks. Pool tundi kauem ootamist. Meid Pärdiga see väga ei häirinud, Pärt magas ja mina parandasin köögis ratta kummi.

Aeg läks lennates ja Helen oligi kodus. Pärt ärkas ukse klõpsu peale ja rõõmustas emmet nähes väga!

Poisid kahekesi.

Homme lähen mina Saaremaale ja poisid jäävad kahekesi üheks päevaks, täpsemalt 19 tunniks, kahekesi koju. Saarde söidu pöhjuseks on äärmiselt kurb sündmus- vanaisa matused.
Selleks, et kell 12 kohal olla, alustan ma bussisöitu Tartust kell 4.30 ja läbi kilulinna (Tallinna :) olen Kuressaares paberite järgi 11.45. Tagasitulek on Kuressaarest öhtuse lennukiga Tallinnasse ja sealt bussiga Tartusse. Kodus Önne tänaval olen köigi eelduste kohasel 23.00 ajal.
Otsebussiühendus Tartu ja Kuressaare vahel on kehvake, lennuliiklus olematu ja nii veedan löviosa päevast ühistranspordis.
Imetava ema väikese abimehe, rinnapumbaga, ei ole ma veel seni suutnud söbraks saada, nii sai Pärdi toidukraamile lisaks ka jätkupiimasegu varutud. Ma ei ole veel alla andnud lüpsmise osas (oh, kui lehmalikult see kölab!), nii et loodetavasti ei pea nööbike päev läbi pulbripiima peal olema.
Nagu illustratsioonilt näha, olen ma ettenägeliku naisena varustanud söögi ka juhistega. Ma juba kujutan ette, kuidas Ragmar naerda saab, ma ise naersin ka, kui väljanäitus üles sai pandud ja fotomälestus jäädvustatud.
Eks edaspidi ole kuulda, mis mehed omapäi kodus tegid ja kuidas minu reis(id) läks(id).

Käisime täna vöimlemas ka, vanemate rühmas! 7-9 kuused MITTEkäputajad. Pärt sai kiita, nimelt oleme me kodus harjutanud taastusraviarsti soovitusel käputamisasendit (laps neljakäpukil nagu kutsu) ja täna rühmas oli meil see ideaalne. Edaspidi hakkamegi seal vanemates käima, juhendaja on teine, aga harjutused palju asjalikumad ja huvitavamad.

Bussisõit Tallinna

Nädalavahetusel käisime kolmekesi Tallinnas, seda korda bussiga!

Mäletan kui aastaid 20 tagasi pikem bussisõit ette võeti, siis pidi ema alati mõned kilekotid kaasa varuma. Poiss ei kannatanud pikemat kui tunni pikkust raputamist nendes nõukaaegsetes bussides.

Tänapäeval tundub, et teed on paremad või bussid lihtsalt ei rapu nii palju. Pärdil ei tulnud kordagi mõttesse emme sülle oksendada. Enamuse sõidust magas väikemees oma iluund. Kose-Ristist alates vaatas bussi põhjalikumalt üle.


Tagasi tulime rongiga. Rongis oli küll ruumi rohkem, kuid uskumatult palav. Suisa nii palav, et reisijad olid sunnitud akna avama. Selles kuumuses ei jäänud Pärt magama, vaid mängis oma mänge ja oli muidu asjalik. Pilt räägib Pärdi eest.

Miks me minekuks just SEBE täistunni ekspressi valisime kommenteerib Helen.

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Fotograaf: Allar Mehik

Haigus.

Reedel hakkas Pärt köhatama, laupäevaks oli sellest saanud juba üsna korralik köha ja eile lisandus ka nohu. Palavikku önneks ei ole, tuju on poisil jonnisem, endal oleks ka, kui nina tatine ja köha kiusaks.
Nina lähedale ta ei taha kohe üldse lasta, Humeriga puhastamine on söda ja löppeb kohutava karjumisega, ta ei lase isegi salvrätikuga nina tupsutada, kui aevastades-köhides sealt miskit välja niriseb :(
Määrime end usinalt hanerasvaga ja püüame köige kiuste ka nina puhtana hoida.
Pereöde arvas, et kui palavikku pole, vöib jalutamas ikka käia, värse öhk teeb head. Ja kui kolmapäevaks-neljapäevaks asi paremaks ei lähe, seisab ees arstile minek.

Kinost ja arstist.

Pärt käis täna esimest korda kinos. Beebiga kinno üritusel täpsemalt. Kord kuus on "Ekraanis" kaks seanssi beebide/väikelastega vanematele, saal on filmi ajal valgustatud ja heli vaiksem kui tavaliselt. Ning enne filmi jagavad firmad tootenäidiseid. Kohapeal oli küll vaid 2 lauakest, esindatud olid Hipp ja Libero. Hippi proualt saime lusika, paki lahustuvat beebide taimeteed, 2 pudrupulbri pakikest ja hulga reklaamlehti. Liberolt 3 mähet, ühekordseid pöllesid ja taas reklaamlehti. Ehk siis ei midagi liiga asjalikku.
Filmgi oli nagu lubatud, "meelelahutusliku sisuga" ehk siis romantiline komöödia "Kõik algas Roomas". Pärt alguses vaatas huviga ekraani, ikkagi suur ja värviline, aga siis väsis ja keskendus oma lutiga mängimisele. Vahelduseks istumisele tegelesime ka hüpitamise ja ringivaatamisega.
Väga hästi oli näha, et enamus pisikesi filmihuvilisi väsis poole filmi peal ja suurema vöi väiksema kisa saatel ka osad lahkusid. Meie pidasime ilusti löpuni vastu ja peame järgmine kordki minema. Pigem küll nunnu pildi saamise eesmärgil, kui filminaudingut saama. Seekord önnestus mul nimelt fotokas koju jätta. Minu puhul ei midagi imestamisväärset.

Nagu eelmises postituses kuulutatud, käisime taastusraviarstil. Tema vaatas pönni üle ja ütles, et puusad täiesi korras. Näitas harjutusi ja saime ennast ujumisjärjekorda pandud. Kuna tahtjaid on palju, pole meil väga lootust enne aprilli keskpaika ujulasse jöuda.
Muuseas pandi ka mind paika. Nimelt ütles arst sissejuhatuseks, et on emmesid, kes arvavad, et on kangesti vaja oma tibuga arstide ja ekspertide vahet joosta. Lapsel küll midagi viga ei ole, aga tuntakse, et ise kodus ei oska lapse arendamisega tegeleda, las keegi teine ikka näitab ette. No aitäh!?! Oskasin suu kinni hoida ja mitte ägestuda. No ausöna, vahel on tunne, nagu oleks endiselt rase- hormoonid ikka veel vigurdavad. Aga ehk ma olen ka lihtsalt Pärti puudutavatel teemadel vähe hellake. Kui 5 ujulakorda edukalt läbitud, peame ennast uuesti näitama minema. Kui siis endiselt köik kenasti, loobume vast taastusraviarsti konsultatsioonil käimisest. Eriti kui nii puust ja punaselt selgeks tehti, et meil ei ole ju seda tegelikult vaja...

Tundub, et pönnile ta "uus tuba" täitsa meeldib. Rohkem ruumi ja saab end keerutada-rullida.
Uinumine on ka senimaani täitsa edukalt läinud. Viimasel ajal on kell 8 pudrusöömine, siis magamamineku-eelsed toimetused ja enne kui kell lööb 9, laps magab. Enamasti jääb ta juba tissi otsas tudile, nii et tuleb ta vaid ettevaatlikult oma voodisse tösta. Kui aga nii ei lähe, tuleb käekesed teki sisse pakkida, lutt suhu ja pead silitama hakata. Hälli sai kiigutada- see Pärdile meeldis ja uinutas ka hästi. Kartsingi köige rohkem, et kui kiigu-kiigut ei saa, läheb uinumisega meil söjaks. Aga ei. Pea silitamine töötab suurepäraselt. Ajaliselt ei lähe kaua, nii 15-20 minutit, aga endal on väsitavam. Kiigutamine ja kussutamine vötavad ta päris ruttu vaikseks, aga voodis pikali Pärt otsib asendit ja "kägiseb". Endal juba tuleb uni silma ja käsi väsib silitamisest. Lohutab see, et vähemalt on uinumisnipp teada :) Ja olgem ausad - asi vöiks palju hullem olla (loodan, et nüüd miskit ära ei sönunud).
Eilne öö oli une koha pealt lausa briljantne! Kolmveerand 9 Pärt magas, esimene ärkamine oli alles kell pool 4! Praktiliselt 7 tundi magas järjest! Ma veel ei julge lasta tal öö läbi söömata olla, nii me siis tissitasime ja pönn jäi paugupealt uuesti magama. Kell 5 sai korra talle lutti suhu panemas käidud ja hommik algas kell 7, kui minu telefoni äratus piiksuma hakkas. Sellise hea eluga vöib ju lausa ära harjuda!
Ka eilne vöimlemine oli huvitav. Ei unustanudki minna, aga selle kompenseerisime väga täpselt jöudmisega. Juhendaja nägi meid lahti riietumas ja viisakalt venitas algusega. Hmnjamh. Osalejaid oli see nädal vähe, 4 beebit emmedega ja seega oli tal igale titele rohkem aega. Pärdile soovitas ta kodus rohkem jalaharjutusi teha, eile ta päris tösiselt punnis vastu. Samuti küsis, ega ei ole puusaprobleemi!?! Esmaspäeval on meil taastusraviarst, küsin siis tema käest arvamust Pärdi puusade kohta. Vöimlemisöpetaja hakkas juba midagi ultrahelist ja tulevikus sissepoole käimisest rääkima. Minul vaikselt hakkas ahastus ligi hiilima. Tunni löpus veel individuaalseid näpunäiteid andes, ütles ta, et ei ole tegelikult väga hullu, pole midagi nii kinni need puusad. No vaatab, mis esmaspäeval räägitakse.

Pärdi "uus tuba"

Uus tuba on tegelikult uus voodi. Uus voodi aga tegelikult saarest toodud vana võrekas.

Suvel käisime Heleniga Saaremaal puhkamas, vanavanemaid lapselapse mõttega harjutamas ja saarlastele üht ehedat (Rapla-) maakat näitamas. Siis sai Nasva pööningult alla taritud ka vana võrevoodi, millest pidi Pärdile magamisase saama.

Läks aga nii, et enne kui jõudsime valgeks võõbatud voodi ette võtta pakkusid Ivo ja Gea meile hoopis oma hälli. Võrekas jäi Kivi tänavale ootama.



Uue aasta alguses käisime kolmekesi Martini sünnipäeval. Häll hakkas Pärdile juba väikseks jääma ja päevakorras oli jälle võreka puhastamine värvist. Samal sünnipäeval oli kohal ka Martti, kellest kõiki märke arvestades kolme kuu pärast õnnelik lapsevanem pidi saama. Meil oli hea meel talle Ivolt saadud hälli pakkuda. Nii tekkis endal motivatsioon võrekaga tõsisemalt tegelema hakata.

Eile sai kokkulepitud aeg ümber ja Martti tuli õhtul hällile järgi. Pärdi võrekas oli veel pilbastena köögis laiali, aga emme-issi ühiste pingutuste tulemusena sai põnn öö juba uues voodis magada.

Tagasi rajal.

Pärdile on keeramine uuesti meelde tulnud. Peale jaanuarikuised sündmusi (keeramaöppimist) unustas ta öpitu päris kärmelt. Umbes nädala ta rullis end seljalt köhule ja siis enam mitte. Ka meelitamine mänguasjadega jättis lapse külmaks.
Kuna olin kursis, et sellist asja vöib ette tulla, jäin rahulikuks. Nii enam-vähem :)
Nüüd ta rullib ennast päris kenasti. Meedetuletatud seljalt köhule keeramisele lisaks on tal käpas ka nipp, kuidas saada köhult tagasi selili. Kuigi mölemat keeramist ta teeb üle kindla külje, nii et arenemisruumi veel on. Aga siiski, edu maitse on suus! Edasi! :)
Käisime eile ka vöimlemas, eelmine nädal jäi meil vahele, kuna ma seletamatutel pöhjustel unustasin minna!?! Eks ole süüdi minu udupea. Seekord jöudsime kohale (isegi 10 min varem kui tunni algus, mitte viimasel hetkel ja hingeldades) ja liigutasime endid ning beebisid asendaja juhendamisel. See nö öige juhendaja teeb vöimelmist vahvate laulukestega (mina küll sönu ei tea) aga kaasa mömisedes on hoopis ägedam teha. Meie rühma püsivad vöimlemisemmed üritasid omaalgatuslikult "kuts läks karja körvad norus, saba sorus..." lugulaulukese üles vötta, aga kuna ainuke inimene, kes sönu teab- juhendaja- oli puudu, siis jäi see tagasihoidlikuks.

Ilmad on viimasel ajal ka siuksed hallid, nii et endalgi on "körvad norus, saba sorus" olek, päikest on vaja. Päikest ja kevadet!

Noore isad

Mäletan väga hästi aegu kui uudist Pärdist teadsime vaid meie Heleniga. Suur ärevus hinges, mis just kui ootas paisu tagant välja murdmist. Teadmatus kuidas teised tite uudisele reageerivad kruvis pinget aina ülesse. Polnud ju kellelgi meist lapsi.

Ühel hetkel see lihtsalt juhtus. Rääkisime Sandriga msn-is tööst, remondist, puhkusest ja muust tühjast tähjast, kuni ühel hetkel ei pidanud Sander enam vastu. "Mis ma ikka keerutan, meil on titt tulemas." No siis ei olnud ka minul põhjust ennast enam tagasi hoida, tulv oli valla päästetud. Edasi rääkisid morsad, alfa-isased, kuidas soovite vaid lastest, rasedusest ja oma kallitest kaasadest.

Ugala suvepäevadel sai selgeks, et põnne tuleb siia ilma järjest juurde Helle Margus, Nele ja Hardo. Jutu teemad samad, aga seltskond muutus järjest suuremaks. Kõigi raamaturiiulitele ilmusid uued raamatud ja käidi ennast beebi kooli loengutes harimas.

Mida aeg edasi, seda põnvamaks läks. Põhitõed olid omandatud, aga ärevus hinegest ei kadunud kuskile. Kõiki huvitas vaid üks küsimus, milline küll see pisikine inimene välja näeb. Vastused sellele küsimusele on tänaseks päevaks teada, aga ärevus pole ikka kuskile kadunud.

Vabariigi 92. sünnipäev

Hommik algas minu jaoks vara. 07:30 panin televiisori mängima ja vaatasin lipu heiskamist Pika Hermanni torni. Helen ja Pärt magasid veel oma iluund, millest hiljem kindlasti kasu oli. 9-ks olin Ugala konvendis, Kuperjanovi tänaval. Särped, rapiirid ja lipp. Tähetorni juures seisin sarnaselt mitmele varasemale aastale lipuvalves, esimeses reas. Helen ja Pärt ei hakanud vankriga ennast meie seljataha lume sisse pressima ja jäid lippudega uhkeldavate korporantide rivi kõrvale kõnniteele. Hea koha valik :) Telemeestel ei jäänud kenad inimesed märkamata ja nii said kallikesed selle aasta esimesed 10 sekundit väärtusliku rahvusringhäälingu eetriaega. Pärt pole ju veel 6 kuud vanagi, aga juba televisioonis märgitud :) Vaadake ise, 1:53 -2:03!

Päeval jõudsime kohvikusse, õhtuks võileiva torti ja täidetud mune valmistada. Õhtu veetsime koos presidendi paari ja teiste Vanemuisesse kutsutud pidulistega.

Head Vabariigi sünnipäeva teilegi kallid lugejad, edu!

Arstil.

Oh seda ilma! Tuiskas terve hommikupooliku ja pärastlöuna. Läbi lume sahiseva saime siiski perearsti juures käidud. Saime difteeria-, teetanuse-, atsellulaarsne läkaköha-poliomüeliidi inaktiveeritud-, Hemofilus influenza tüüp b vaktsiini 2.süsti.
1.süsti järel palavikku ei tekkinud, ehk ka seekord saame ilma läbi.
Muidu on köik kenasti. Kaalu 8,49 kg, pikkust 68 cm ja peaümbermööt 43 cm.
Pärdil on uus komme oma silmi nühata. Kohe mönuga. Kuna silmad punased ei ole, midagi häirivat ka ei eritu, siis arvas arst, et tegu pole pöletiku ega muu ohuga, lapsel uus liigutus hoopiski. Päris häiriv liigutus minu meelest. Eks me ürita ta tähelepanu mujale juhtida, kui ta nühkama asub ja ehk unustab selle paari nädala pärast üldse.

Kuulsusega pildil.

Kes teab, millise kuulsa mehega me ühel pildil oleme?
Need, kes arvasid, et Tartu linnapea Urmas Kruusega, teevad nüüd endale pika pai. Kes Kruuset ära ei tundnud, teevad ka pai- selle eest, et nüüd oskavad nime ka näo ja ametiga kokku viia.
Könealune ülesvöte on tehtud 4.veebruaril septembrikuus sünni registreerinud väikeste tartlaste lusikapeol. (Nagu köik teavad, siis Pärt sündis 30.augusti varahommikul, sündi registreerimas käisime aga 1.septembril, seega septembrikatega ühes kambas seekord). Üritus oli vahva, lapsed olid mitmeks osaks jaotatud, meie saime kohale palutud kella 18-ks. 50 minutit lusikate jagamine ja piltide tegemine vöttis ning kui me lahkusime, kogunesid juba uued beebid emmede-isside-ödede-vendadega, ju siis nende kutseil seisis kell 19. Nutikas, kaua siis üks pisike pönn ikka jaksab passida, kergem nii lastele, vanematele kui ürituse läbiviijatele.
Linnapea käest said ema-isa sooja käepigistuse ja pönnile aukiri (Ma ei tea, kas on õige seda söna kasutada. Väga tubli oled, et sündisid, siis on sulle aukiri. Aga noh, ma millegi parema peale ka ei tule hetkel) ning klassikaks saanud Juveeli höbelusikas, millel Tartu vapp ja taha graveeritud lapse nimi ning sünniaasta. Näide: Pärt 2009. :)
Pärdi kollektsioonis oli see kolmas lusikas, oma panuse on Tartu linna körval andnud ka vanavanaema Helju ja tädi Kersti. Aitäh!

Pikk tee koju.

Terve Saaremaal oleku aja oli pönn väga tubli. Ei olnud suuremat söda öhtuti magamaminekuga, ka päeval hoidsime oma kavast kinni, kuigi seoses külaskäikude ja emme hambaarstikülastustega nihkusid osad uned edasi vöi varasemale kellaajale kui tavaliselt.
Naeratusi jätkus köigile- vanaemale, vanaisale, tädile, onule, vanavanaemale, vanavanaisale ja suurematele ning väiksematele söbrannadele. Peab tödema, tegu on tubli väikemehega.

Tagasitulek oli aga proovikivi. Lend Kuressaarest Tallinna hilines 20 minutit, nii maandusime graafikujärgse 19.15 asemel 19.35 ja meid pikisilmi ootava issini jöudsime 19.55. Ta oli jöudnud vastu vötta mitmeid lenda ja vööraid nägusid, enne kui meie löpuks saabusime.
Kuna Tartu rong väljus napi 15 minuti pärast, tegime kiired sammud Ülemiste peatuse poole, kuhu jöudsime täpipealt.
Ja siis läks lahti. Kuna kellaaeg oli hiline, olin salamisi lootnud, et Pärt saab tissi ja siis tudib söidu aja, aga oh ei! Läks lahti 2,5 tundi röökimist. Laps siples nii meeletult, et oli üleni higine, kartsin kohutavalt, et ta saab niimoodi külma ja üritasin teda veidi lambanaha varju peita, see aga ei päästnud olukorda und ei tulnud ega tulnud. Löpuks siiski väike vöitleja langes ja Tartusse jöudes riietasime magavat last, ei ärganud ta selle riietamise, turvahälli asetamise, taksosöidu ega kojujöudmise peale. Lahtiriietamine siiski oli viimane piisk ja enne ööunne vajumist sai veel pisut riieldud.
Eks me ise ole süüdi, et tagasitulek lapse uneajale jäi. Peale löputuna näivat öhtupoolikut vajusime ka ise unenohiseva väikemehe kombel kurnatuna voodisse. Pikk tee koju...

Et mitte päris meeleheidet levitama hakata pean teid ka röömustama- reisiväsimus välja puhatud, oleme vanas rütmis tagasi ja ootame peatset sünnipäeva - kahe nädala pärast juba pooleaastane! Uskumatu! (:

Kuulsusrikas reis Saaremaale.

Jõudsimegi kohale! Tervelt ja ilma suuremate sekeldusteta.

Etapp 1. Tartu-Tallinn via Edelaraudtee.

Kuna rongiga oleme ka varem söitnud, ei olnud miskit üliuudset ei meile ega pönnile. Kuna kodus tegi Pärt ühe tunnise linnu-une, siis juhtus see, mis juhtuma pidi - tulid külla uni ja jonn. Süles kussutamine ei töödanud ja ei jäänud üle muud, kui pidin paljastama parema rinna ja süüa pakkuma. Eks see avalikus kohas rinna andmine ole nii ja naa. Mina (ja arvan, et ka teised meie vaguni reisijad) eelistavad jonnivale tühja köhuga lapsele rahulikku ja röömsat last. Tissi otsas jäi Pärt tudule, und jätkus taas vaid tunnikeseks, aga ärgates oli tuju hea ja meel röömus.

Ja eks see tissitamine toimus meil lambanaha varjus, seega julgen arvata, et kellegi sündsustunne kannatada ei saanud.

Vaheetapp. Lennart Meri nimeline Tallinna Lennujaam.

Jõudsime aegsasti kohale, olime moodsad ja tegime e-check-in'i ning suundusime turvakontrolli. Kuna ma olen ka muidu üle keskmise udupea ja eks Pärdiga koos kuskil käies ma rohkem jälgin teda, kui muud, siis pidime läbi metallidetektori 2 korda käima, kuna minu juukseklambri peale hakkasid väravad piiksuma. Enne seda olin ma pardakaardid pannud jope taskusse, nii et neid meil kontrolliti ka tagantjärgi. Ja lisaks ma ei teadnud, et laps tuleb turvahällist välja võtta, et ka häll läbi selle masina, millega kotte-jopesid ja muud kontrollitakse, lasta. Sellegi eest sain siukse poolkurja pilgu osaliseks.

Önnelikult kinnisesse tsooni jöudnud, suundusime mähkimisruumi, kus sai rahulikult omavahel olla- mähkut vahetada ja tissitada ning juttu rääkida. Suur miinus on aga see, et selles ruumis puudub wc. On kraanikauss, mähkimislaud ja tugitool, kus toita last. Aga ei mingit potti. Ei hakanud ma lapsega koos ka naistevetsu trügima, nii et tuli olla tugev!

Oma värava ees pardale laskmist oodates leidis Pärt kohe söbranna. Ja oh üllatust- kuulsa söbranna. Üks Sönajala-ödedest, kes samuti Kuressaarde lendas. Sattusime tema ja ta söbrantsi körvale istuma. Ja kuna Pärt on meil vana sebija, tegi ta kohe tädidele naerunägu, mille peale hakati uurima, vana on ja mis nimi jne. Daamide meelest on Pärt üks öige eesti nimi ja pealegi on ta kena väikemees, kellel on uskumatult armsad naerulohud (:

Etapp 2. Tallinn-Kuressaare via Estonian Air.

Nüüd siis köige hirmutavam, aga samas ka köige lühem etapp - 45 minutit lennukis. Beebi turvavööga tutvus tehtud ja Pärt enda külge aheldatud, hakkasin teda kussutama, kuna talle reeglina ei meeldi pikali olla nagu turvavöö instruktaaž ette näeb - suur mees tahaks ju istuda! Aga nii kui lennuki mootorid pörisema hakkasid, jäi ta magama ja nii kuni maandumiseni. Terve tudu lutsiti lutti, nii et minu suur mure, äkki körvad jäävad lapsel lukku, oli ka murtud.

Kella ma küll ei jälginud, aga ei olnud see lend kohe kindlasti pikem kui 30 min. Ehk siis see koosnes öhkutöusust ja maandumisest - mingit lendamisekohta nagu ei olnudki (:

Pagasilindi juures passides astusid ka söbrannad korra ligi ja uurisid, kuidas lend läks. Kuuldes, et terve aja magati, arvasid nad, et ju siis oli igav (:

Kuna jöudsime Kuressaarde varem, kui graafikus kirjas, saime veel vanaema ja onu oodata, kes meile vastu pidid tulema. Aga üllatuseks oli üks mo söbranna ka meile vastu tulnud, siis ta tegi selle 10 min ootamisaega Pärdiga tutvust ja saime juttu aetud ning küllamineku kokku lepitud.

Orienteeruvalt kell 19.15 olimegi Nasval, 5 tundi pärast Tartust tulema hakkamist. Vördluseks: bussiga tulek vötab 6,5 tundi ja tunduvalt rohkem närvirakke.

"Väga tubli tibu!"

Just nii ütles laste taastusraviarst meie pisikese Pärdi kohta (:
Eriarstile sattusime aga seetöttu, et lapsega iga päev läbiviidavate vöimlemispooltundide ajal jäi mulle tunne, et Pärt punnib jalgade ja kätega vastu, tömbab end toonusesse. Nii kurtsingi oma muret perearstile, kes pakkus välja minna spetsialisti juurde.
Aja saime jaanuari alguseks ning visiit oli edukas. Kuna Pärt see aeg veel ei keeranud, olin mures, et nonii, jama majas- arengust maas, teen midagi valesti, pärsin arengut jne. Dr.Tiirmaa (väga meeldiv naisterahvas!) aga rahulikult seletas, et lapsega vöimlemiseks tuleb valida aeg, kui on näha, et laps on ise valmis. Kordas ka vana töde, et iga laps areneb omas tempos ning liigne forsseerimne on halb. Lisaks näitas ette ka harjutusi, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Tömbasime siis oma "treeningus" pisut tempot maha ja keskendusime köhuliolekule, keeramise ärgitamisele ja ülakeha hoidmisele. Ja köike seda väga rahulikus tempos, mitte et nüüd töstame käsi 5 korda ja vehime jalaga 7 korda. No eks laps oleks ühe korra nagunii keerama hakanud, aga arsti juures käik andis kindlust, pole vaja nii palju muretseda, et äkki ma teen midagi valesti.
Eile oli siis meie kordusvisiit, et hinnata edasiminekuid ja nagu eespool mainitud, on tegu väga tubli tibuga (: Pooleteise kuu pärast läheme veel korra tagasi ja kui soovi on, saame ka ujumas käima hakata, kuna vesi annab lisakoormust ning "tubli tibu saab veelgi tublimaks".

Tänane hommik on minu tagasihoidlikul isikul juba korda läinud- löhkumislinnuke sai kirja. Nimelt olin osav ja suutsin seinalt peegli alla kukutada. Päris kildudeks ei läinud, aga enda peegelpilti saab nüüd mosaiigi vormis imetleda.

Löppenud on päevad. . .

Tänasel ajaloolisel hommikul juhtus see, mida on kaua oodatud. Pärt keeras! Jah, keeras! Ja täitsa ise! Kohe täitsa-täitsa ise!
Kui nüüd täpne olla, siis esimene ise keeramine oli tegelikult eile, aga pidin kurja vaeva nägema ja ta pisikese peegli abil örritades köigepealt küljele ja sealt edasi köhule meelitama. Eilsed edusammud sellega piirdusid, tee vöi tina, rohkem ta ei keeranud, ei peegli, Puhhi, Alberti ega pingviinikesega meelitades.
See-eest täna hommikul oli laps palju koostööaltim. Paar esimest korda saime keeratud vana hea peegli abiga, mille järel ta hakkas pisut protestima. Mötlesin, et las laps rahuneb seljal ja närib oma pingviini. Pöörasin pilgu korraks eemale (ETV-lt tuli ju meie pere tööpäevahommikute hitt - "Südameasi"!) ja kujutage mo üllatust kui maha vaatasin - laps oli KÖHULI ja toppis pingut suhu! Oh, neid juubeldusi!!
Törvatilgaks meepotis on öues valitsev külm ilm. No -21.6 ei ole lapsega öueminemiseks sobiv!

Pärt on ära õppinud uue lolluse. Variant A: pistab keele suust välja ja puristab tatti. Variant B: tõmbab suu kriipsuks ja puristab tatti.
Alguses oli armas. Enam väga mitte. Nüüd saab veelgi rohkem koonu pealt ila pühkida ja riiete kaitseks vöib vist varsti pudipölle ette panna.

Väljas on mönusad -19 kraadi, taas kord tubane päev. Pidime täna küll beebide vöimlemisse minema, aga jääb vahele. Eelmine nädal käisime esimest korda 4-6 kuuste beebide rühmas. Võimlemistund kestab 30 min ja lapsed selle aja jooksul saavad ka näiteks pea alaspidi rippuda. Varsti pakume Vaherite tsirkuseperele konkurentsi!

Vöimlemistunni sisustas Pärt aga köige muu kui vöimlemisega. Esiteks oli seal ju teisi beebisid, keda uurida. Ja need emmed ning juhendajatädi. Hoopis teistsugused lambid kui kodus... Seda nimekirja vöiks jätkata... (:
Kui laps esimese uudishimu rahuldatud sai, hakkas ta häälekalt üle vöimlemisklassi oma käsi lutsutama, otse loomulikult samal ajal rohkelt ilastades. Ja oh üllatust, 30 min oligi juba täis, ning vanemate beebide rühm hakkas vaikselt kogunema ukse taha.
Ootasingi huviga, kas täna saab juba aktiivsemalt harjutusi kaasa teha, ega ma Pärti jõuga ka väänama hakanud eelmine kord, see oleks kaasa toonud vaid paksu pahandust. Aga eh, lükkub edasi!

Nohu rindel saadab meid edu. Humeriga (ehk siis "maakeeli": steriilne isotooniline merevee lahus, mida kasutatakse ninahügieeniks ja ninaõõnsuste puhastamiseks) loputamine töötab völuväel. Laps ei nohise ja magab paremini. Ka köhukinnisus on möödas, nimelt tegime tutvust ploomipüreega. Kohe järgmisel päeval oli mähkus haisev üllatus. Kaks korda 4 tunni jooksul. Jöudsin juba sattuda paanikasse, nonii, nüüd on köhukinnisus asendunud köhulahtisusega. Aga ei, see oli vist lihtsalt ploomi-maagia.